Milline on kõige tähtsam kokaraamat?

 (2)
Milline on kõige tähtsam kokaraamat?
Foto: Ruth Mägi / Omamaitse

Algatuseks olgu öeldud, et ma pole eriline foodie, naudin pigem seda, kui keegi teine mulle süüa teeb, ent vahel teen ka ise ja siis tuleb välja küll. Ometi on minulgi kodus hunnik eri aegade kokaraamatuid, mille seas see "üks ja ainus" kokaraamat, mis mind saatnud läbi elu. Kindlasti on sinulgi kodus üks selline.

Aastaid tagasi oli tõeline kokaraamatute buum ja ei jäänud sellest puutumata minagi. Ostsin omale koju kokku kõikvõimalikke kokkamisraamatuid, nii retseptikogumikke, kokkade elulooraamatuid kui ka ülevaateteoseid. Asi lõppes sellega, et ma palusin oma mehel teha neile kööki lausa eraldi riiuli. Riiul tuli ilus ning kokaraamatud neis kaunid ja värvilised. Kõrvalepõikena võin öelda, et ma pole kunagi aru saanud, miks peavad kirjastajad tegema iga raamatut eri formaadis — nii lõppebki asi sellega, et sa pead omale spetsriiuli muretsema, kuhu mahuksid ära nii tavaformaadis teosed kui ka need, mille formaat on lausa A3 või suurem. Rääkimata sellest, et raamatu seljale on kord teose pealkiri kirjutatud ühtpidi, kord teistpidi, nii et kui tahad teada, mida sul parasjagu riiulist vaja võtta, siis keerad ennastki kord ühtpidi, kord teistpidi viltu… Aga see selleks.

Mäletan, vaimustusin karriroogadest, võin öelda, et üks karriraamat sai küll vist otsast otsani läbi kokatud. Algus oli ilus — ostsin omale Piprapoest kokku vürtse, mille olemasolustki mul toona aimu polnud, ja nautisin nende lõhnu niisama ja toitu tehes. Karripõhja jaoks pannil eri vürtside praadimine oli selle juures mu lemmiktegevus. Nagu öeldud, algas asi ilusti, aga lõpp oli kehv. Karritoidud said meie peres kiire lõpu, kui otsustasin teha karpkala karrit. Karpkala polnud vist esimeses värskuses ja see karri jäi söömata, lõhn, või õigemini hais, oli meeletu. Aga seda kokaraamatut meenutan siiani heameelega, sel raamatul on igal leheküljel mõni toidutegemise plekk, mis annab tunnistust toonasest kirest ja pealehakkamisest.

Loe veel

Seotud lood:

Mulle ei meeldi retsepte järgida, sest ma ei viitsi mõelda. Mind näiteks jubedalt häirib, kui kuivained on kord toodud grammides, kord detsiliitrites. Mul pole kodus näiteks köögikaalu, ka mõõduklaasil on mõõdud pealt kulunud, aga olen alati hakkama saanud lusikamõõtudega. Kui satub ette mõni taoline retsept, kus on 2 dl jahu, siis on mulle abiks alati Lia Virkuse ja Pille Endeni “Pereköögi kokaraamat”, mille taga on mõõtühikute teisendaja, kus ka kirjas, kui palju mingit ainet grammides või detsiliitrites teeb lusikates. Niisamuti meeldib mulle, kui retseptis on öeldud lihtsalt ja arusaadavalt “võta klaas jahu”. Ma ei tea, kuidas teiega, aga klaas on selge mõõt mu jaoks, nagu tassitäis kohvi. Sellest raamatust on aga pärit mu poja lemmiktort, mida ma alati teen, kui ta soovi avaldab. Valge šokolaadi kook. Selle raamatu eellaseks on aga Pere ja Kodu vahel ilmunud retseptivihikud, mida ma vist noore emana ootasin teinekord rohkem isegi kui ajakirja ennast…

Kunagi ilmus eelpool nimetatute sulest “Nutika perenaise kokaraamat”, kus oli veel kroonides toodud eri toitude maksumus. Hasardist tegin sealt mõne toidu ja sain tegelikult veel odavamaltki hakkama kui retseptis toodud, igatahes oli see äge raamat. Sellest raamatust on jäänud menüüsse nii mõnigi lihtne toit. Merevaigukastmega kana.

Olin mõnda aega vaimustuses Itaalia köögist ja nagu kõigil sellistel kujunes ka minu lemmikuks Jamie Oliver. Ent ka Antonio Carluccio ja Gennaro Contaldo. Enamiku Itaalia köögi toiduideedest sain nende DVD-delt, kuid kui avastasin Anni Arro raamatud, olin, nagu öeldakse — müüdud mees. Ma arvan, et tema raamatud on siiani ühed nägusamad teosed selles vallas — kuidas ta oskas Eesti toorainet kasutades luua Vahemere hõngu, jääb mulle siiani mõistatuseks. Ma ei tea, kas neid raamatuid enam müüakse, aga nad on võrratult ilusasti kujundatud, täis geniaalselt lihtsaid toite. Neist raamatutest hoovab söögitegemisest tulenevat rahu.

Mingil hetkel aga sai mul kokkamisest ja kokaraamatutest seal hulgas lihtsalt villand. Buum lõppes ka mu hinges. Juba pikemat aega teen lihtsalt süüa. Ei retsepte ega juhiseid, nii, nagu parasjagu tuleb. Klaas on klaas ja lusikas lusikas. Minuga on aga jäänud üks raamat ja see saadab mind vist elu lõpuni. See ongi minu kõige tähtsam kokaraamat.

Foto: Ruth Mägi / Omamaitse

Olen nõukaaja põlvkonnast, 70ndatel sündinud. Meie emadel käis Nõukogude Naine ja meie kodudes oli iga riiulinurga peal mõni õmbluslõige, Burda värgid tulid hiljem. Nende lõigetega segamini ka Nõukogude Naisest väljalõigatud toiduretseptid. Marineerimisõpetus. Hoidistamisjuhis. Lõngade värvimise instruktsioon. Ja ma arvan, et just sellepärast meeldib mulle kõigist toona ja pärast seda ilmunud kokaraamatutest just Salme Masso “Kokaraamat”. Sest see näeb välja nagu minu ema elu. Selles raamatus oli ühikuks klaas. Seal on öeldud, et “võta liha ja lõika tükkideks”, nii nagu mu ema ütles, et “osta lihtsalt kondiga tükk ja pane keema”, ei mingit mis liha, kust tehtud lõige. Lihtne elu, ise valid. Salme Masso raamat jätab sulle liha- ja tükeldamisstiili valikul jumalast vabad käed, mis on mõnus, sest kokkaja, kel aru peas, saab hakkama. Selles raamatus ei ole lihtsaid asju keeruliseks aetud, sest asjad ongi lihtsad. Sealt saad kätte kõik, mida vajad, ka põhitõed. Minu raamatul on lehed lahti ja toidutegemise jäljed peal. Ta näitab meeldivalt, mis retseptid meeldisid mu emale (see on tema käest minu kätte tulnud) ja mis meeldivad mulle, sest kummalegi meeldinud lehekülgedel on meie põlvkonna jäljed. Ma tean, et see on enam-vähem ainus raamat kõikide kokaraamatute seas, kus on olemas kõik, ka meie vanad klassikud, sest kust mujalt ma saan kätte päris kaerahelbeküpsised, õige boršisuppi, strooganovi ja nõnda edasi.

Muidugi sirvin ka praegusi kokaraamatuid, mõne isegi ostan omale. Aga mõni raamat oli, on ja jääb ja Salme Masso “Kokaraamat” leiab ilmselt tee mu perekonnas veel teisigi rõõmustada, kui kord raatsin selle käest anda.

OM Suvi