Kolm Tallinna tõelist special’it: kolm toitu, mida peab igaüks 100% Tallinnas sööma

 (28)
Odessa restorani borš.
Odessa restorani borš.Madis Veltman

Helsingi kesklinnas Uudenmaankatu keskel asub pisikene Berliini stiilis baar-kohvik-bistroo nimega Café Bar No 9. Põhjanaabritest pealinlaste hulgas on see pisikene, üsna ilmetu paik ülituntud ning seda kahe toidu tõttu, mida sealsest köögist serveeritakse välja umbes 100 000 portsu aastas. Tegemist on tõelise üle linna special’iga.

Kohviku uksest sisse astudes on näha vaid nelja ja kuue kaupa õblukeste ettekandjate kätes laudadesse lendlevaid taldrikuid, kuhu serveeritud siis vastavalt kas kesksuvist päikesetõusu meenutavad kuldkollased või äsja lõigatud rohurohelised road. Need on kohalikud kuulsused pollo limoncello (sidruni ja limoncello kanapasta) ja roheline Aasia sugemetega vokiroog. Inimesed tunnevad neid toite, igatsevad neid toite ning serveerimise ajal on üsna raske leida pisikestki lauanurka, kus oma eine ära süüa.

Mis see special siis ikkagi on? Kui lihtsalt seletada, siis on selleks roog, millele on tekkinud religioosne järgijaskond nii kohalike kui ka turistina linna sattunud inimeste näol. Need peaksid olema road, mis inspireerivad aina nende ampsude juurde naasma, special on toit, mis on muutnud selleks kosutavaks mugavustoiduks, millest tullakse otsima sooja, tuge, embust ja kaaslast. Ehk siis piltlikult mingi konkreetse toidusordi absoluutne musternäide nii maitse, väljapaneku, värvi kui ka aroomi puhul. Lisaks selline, mis ei ole kättesaadav pelgalt sultanile ja tema konkubiinile.

Seotud lood:

Tallinnas meil midagi sellist, mida 9nda kohvikuga võrrelda, ei ole, veel …

Kuid kindlasti on neid special’i suuruse poole liikuvaid eineid, mida ikka ja jälle on soov minna uuesti sööma. Kui Café Bar No 9 puhul oli tegemist pigem noortele odavamat einet pakkuva bistrooga, siis Tallinna special’ite peale mõeldes ei lasknud end piirata ning leidsin enda peas sorkides ja teiste gurmaanidega arutades need kolm rooga, mis on Tallinna selgelt iseloomustavad. Need road on olnud ja need on sisse töötatud. Neil on selge iseloom ja neid peab proovima.

Sloppy Street Fries Estonian Burger Factorys

Loe veel

Eesti üks esimesi burgerikööke Estonian Burger Factory Pärnu maanteel kino Kosmose taga tuli aastakene tagasi menüü viimases reas näljaste ette tootega, millel lihtne, kuid samas krüptiline nimi Sloppy Street Fries. Juures selgitus, et serveeritakse see ökosteigiga ja hinnaks suhteliselt krõbe 11 eurot.

Pole midagi lihtsamat, tegu on viiludeks lõigatud grillilt medium’ina väljunud Black Anguse lihatükiga, mis on segatud ühtseks kenaks roaks krõbedate friikartulite, salati ja imelise, pisut krehvtise koorekastmega. Tundub nii kartulite kui ka liha poolt vaadatuna pühaduseteotusena, kuid esimesed maitsmised leevendavad kohe seda arvamust.

Kummalisel kombel on just lisandina kirja pandud, kuid selgelt pisut enamat kui tervet lõunasööki sisaldav Sloppy Street Fries linna üks parimaid roogi, kui on ameerikapärase lihagurmaanluse tunne. Soovitame ühel Tallinnas veedetud päeval just see eine omale lubada.

Restoran Gianni. Gianni.ee

Soolas küpsetatud meriahven restoranis Giannis

Läheme pisut peenemaks ning siirdume restorani Gianni, mis on, nagu ka nimi ütleb, Itaalia restoran, kuid mis on ääretu järjekindlusega söönud end kohalike gurmaanide igapäevamenüüsse – omapoolse põhjuse annab ka imeline kohvikuosa restorani ees. Siit köögist peab linna üheks esinduslikumaks roaks nimetatud saama üsna dekadentlik, kuid ka igat euromünti väärt soolakooriku all küpsetatud meriahven.

See roog tuuakse lauda hiigelsuurel kandikul, kala lamab lauda jõudes veel rahulikult tugeva soolakooriku all ning oma “vangikongist” vabastatakse hõrk valge kala laua veerel – soolakoorik purustatakse, kelner puhastab kala ja serveerib selle võrdselt kõikide einetajate vahel. Lisaks sellele, et tegemist on lihtsalt efektse küpsetusviisiga, hoiab see kala mahlase, kergelt soolaka ja aromaatsena. Meriahven maitseb nagu meriahven ja viib keele alla. Saate tunda põhimõtteliselt kala omas mahlas.

Klassikaline borš restoranis Odessa

Eelmisel sügisel riputati vanalinnas Pikal tänaval ühe ukse juurde kutsuv silt “Restoran Odessa”. Lastele lund näidata soovinud odessiitide perekond kolis Dubaist Tallinna elama ja avas siin restorani, pakkudes vaid oma koduseid roogi, neid, mida lastena Odessas ema, tädide ja vanaemade köökides serveeriti. Loomulikult ei puudu sellest menüüst ka klassikaline Ukraina borš, millele on antud Odessa keere peale.

Pererestorani kokaks on pereisa, kes on borši keetnud aastakümneid. See tummine, krehvtine ja mahedalt peedine liharikas leem avab Ukraina kööki täiesti uuest küljest, sellest küljest, kuidas seda rooga tunnevad ja söövad nemad ise, odessiidid. Siidine ja soojaandev punane leem libiseb kui elumahl kurgust alla ja annab jõu edasi liikuda. Iga päev ja iga tund ...

Madalamast klassist einelates leidub special’eid Tallinnas veel. Nende kõikide nimetamiseks pole hetkel ruumi … Aga ... üks märkimisväärne roog näiteks Kristiine piirkonna inimeste hulgas on väikeses Türgi ja Kesk-Aasia toitudega bistroos nimega Antalya pakutav köfta-supp, mis koosneb paksust leemest, rusikasuuruses keedukartulist ja sama suurest hõrgust lihapallist. See toit on mõeldud parandama tuju, kui on pohmell, kui on külmetus, kui naine jättis maha, kui tunned end üksikuna, kui oled õnnelik, kui oled joovastunud, kui oled lihtsalt näljane.

Usun, et nende äärelinna parimate ampsudeni jõuame juba ajakirja Parimad Restoranid järgmises numbris.

OM Suvi