Ukrainlanna, kes aitab Eesti jaeketil palgata kümneid ja kümneid sõjapõgenikke

Märtsi alguses Ukrainast põgenema sunnitud ukrainlanna töötab juba enam kui kuu aega Maxima Eesti värbamisspetsialistina, aidates ettevõttel levitada oma tööpakkumisi siiajõudnud ukrainlaste hulgas ning toetades nende värbamist ja sisseelamist.

Vitalina Lomatchenko (34) on töötanud Maxima Eesti värbamisspetsialistina selle aasta 28. märtsist. Samas erineb Vitalina lugu väga palju tema kolleegide omadest, kes töötavad Eesti ühe suurima jaeketi kontoris. Vitalina värbab oma kodust lahkuma sunnitud ja Eestisse jõudnud Ukraina põgenikke. Ta ise on samuti üks neist.

5. märtsil põgenes Vitalina juba teist korda oma elus sõja eest Ukrainas. Kuna tema abikaasa oli nelja aasta eest töötanud Eestis, oli siht selge. Kuigi mees ise jäi Ukrainasse, asus Vitalina koos 9-aastase tütrega Eestisse teele. Siia jõudsid nad tänu vabatahtlike abile, piiri ületasid 8. märtsil. „Kuna oli naistepäev, siis piirivalvurid andsid meile isegi lilli - tulpe -, see oli väga tore," meenutab Vitalina. Samas rõhutab ta, et Ukrainast lahkumine oli väga kurb, kuid tänaseks on nad sellega leppinud.

Eestlased ei ole üldse tõsised!

Vitalina räägib nii vene kui inglise keelt. Tema sõnul läks pärast Eestisse jõudmist kõik väga kiiresti. „Juba esimesel päeval saime kahe tunniga asjad korda ja politsei aitas meid viia Niine 2 põgenike vastuvõtukeskusest hotelli. Ma olin tõsiselt šokeeritud, kui hästi meid igal pool koheldi - ma ei oodanud sellist vastuvõttu," sõnab Vitalina. Järgnenud nädalatel said nad väga palju vajaminevat informatsiooni ja tuge nii vabatahtlike kui ka erinevate ametnike kaudu.

Muuhulgas hakkas Vitalina saatma oma CV-sid läbi töötukassa keskkonna, mis oli ukrainlastele töö leidmiseks Eestis loodud. „Ma arvan, et see on paras ime, et ma täna Maximas töötan. Kuigi mul on Ukrainast magistrikraad rahvusvahelise majanduse alal ja väga hea töökogemus varasemast ajast, mõistsin, et siin ma pean mõnelt lihtsalt kohalt alustama," kirjeldab ukrainlanna. Nii kandideeris ta Maximasse müüjaks.

Õige pea sai ta aga ettevõttest kõne, kus talle pakuti hoopis varasemale kogemusele paremini vastavat värbamisspetsialisti kohta kontoris. „Kui ma esimest korda kontoris käisin, siis ma nägin, kui meeldivad inimesed on mu tulevased kolleegid - Kaie ja Alia -, mistõttu ma otsustasin selle võimaluse kasuks," sõnab Vitalina. Tänu Maxima personaliinimestele sai ta ka kahe nädalaga ka oma ajutise kaitse taotluse sisse antud ning peagi tööle asuda.

„Esimestel päevadel, kui ma Eestisse jõudsin, siis öeldi mulle, et eestlased on väga külmad, aga see on üks suur vale - te ei ole üldse külmad, te naeratate kogu aeg, räägite ja naljatate. Ma tunnen, et mul on väga kerge siin kohaneda. Kõik inimesed, kellega ma siin kohtunud olen, on olnud suurepärased ja minusse väga heatahtlikult suhtunud," räägib Vitalina.

Ukrainlanna peamine ülesanne ongi toetada personaliosakonda teiste ukrainlaste värbamisel. „Helistatakse nii siit Eestist kui Ukrainast. Neil on väga palju küsimusi nii meie ettevõtte, töövõimaluste, üleüldise eluolu ja asjaajamise kohta - kuna mind aidati, siis nüüd aitan mina neid, sest ma näen, kui raske on alguses aru saada, mismoodi Eesti elu käib, kuigi siin on ka asjad lihtsamaks läinud," kirjeldab Maxima värbamisspetsialist.

Kuna tänaseks tunneb Vitalina Tallinna üsna hästi, siis sageli, kui ta lepib värbamisintervjuusid mõne kauplusse tööle soovijaga kokku, selgitab ta neile ka, kuidas nad oma praegusest elukohast või linnaosast ühistranspordi abil poeni jõuaksid. „Ma jagan ka ukrainlaste Facebooki gruppides meie töökuulutusi ja räägin, millised on Maxima kaupluste töövõimalused," räägib Vitalina.

Ukrainlanna tõdeb, et paljud Maximasse kandideerivad sõjapõgenikud on kõrgharidusega, tihti on nad varasemalt töötanud oma ala spetsialistina, kuid nad mõistavad, et on õnnega koos, kui nad leiavad ükskõik millise töö, sest nad ei oska siinset keelt. „Kahjuks ei räägi paljud ukrainlased ka inglise keelt," tõdeb Vitalina. Siiski lihtsustab nende Eestisse sisseelamist vene keele oskus, mida räägib vähemalt 90% Maximasse kandideerivatest ukrainlastest.

Unikaalse kultuuriga mitmekesine ettevõte

Kuna Maximas ollakse aastaid mitmekesisust väärtustatud, siis alustati 9. märtsil julgelt ukrainlaste palkamisega. Jaeketi ligi 3700 töötaja seas on inimesi enam kui kümnest erinevast rahvusest. Ukrainlaste kõrval töötab Eesti ühes suurimas jaeketis nii eestlasi, venelasi, lätlasi, leedukaid, valgevenelasi, grusiine, alžeerlasi, armeenlasi, bulgaarlasi, soomlasi, kreeklasi ja poolakaid.

Esimene uutel alustel palgatud ukrainlane alustas tööd ühes Tallinna Maximas 17. märtsil. Praeguseks küündib Maxima palgatud Ukraina sõjapõgenike arv üle 130 inimese, kandideerijaid on üle 650. Valdavalt töötavad nad jaeketi erinevates kauplustes üle Eesti, samas on palgatud esimesi inimesi ka kontorisse. Vitalina on üks nendest ukrainlastest.

Kuna ta on varem ka suures ettevõttes töötanud, siis Maxima suurus teda ei hirmutanud. Talle meeldib väga ettevõttes juba enam kui aasta aega juurutatud TVE-kultuur, kus kesksel kohal on teadlikkus, vastutustunne ja eneseusk. „Mulle meeldib see väga, kui ettevõte suhtub oma inimestesse sellisel moel - see on väga unikaalne," tõdeb Vitalina.

Ka meeldib ukrainlannale töö, mida ta Maximas teeb - ta tunneb, et areneb palju professionaalselt. „Ma pean veel eesti keele ära õppima, siis olen ettevõttele veel kasulikum," räägib ta. Vitalina ei usu, et eesti keel on raske, pigem lihtsalt kätte võtmise asi. „Ma ütlen ikka oma tütrele, et kui keegi teine on võimeline midagi tegema, siis oled sina samuti võimeline seda tegema," märgib ukrainlanna.

Vitalina jälgib regulaarselt ka Ukrainas toimuvaid uudiseid, kuid ütleb, et tal on heameel, et praegu käib ta tööl, mis viib ta mõtted mujale ja hoiab tegevuses. „Loomulikult ma loen neid, kuid ainult õhtuti. Iga hommik üles tõustes mõtlen, et võib-olla oli see kõigest halb uni - ei saa ju olla, et 21. sajandil juhtuvad veel sellised asjad, aga näe, juhtuvad," sõnab ta.

Nädalavahetuseti on Vitalina kasutanud sõjapõgenikele võimaldatud tasuta muuseumikülastusi. Hiljuti käis ta koos tütrega Lennusadamas, kus on praegu 1941. aasta Juminda meretragöödiale pühendatud näitus. „Ma mõistsin, et teil on meiega väga sarnane ajalugu - te olete samamoodi väga palju kannatanud. Samas teil on põhjust uhkust tunda, et te olete 30 aastaga suutnud sellise suurepärase Euroopa riigi üles ehitada, mis kohaneb väga kiiresti uute oludega," lausub Vitalina.

„Loomulikult on väga lihtne kõigest Ukrainas toimuvast masendusse langeda ja alguses ma olingi, kuid ma püüan igapäevaselt hakkama saada ja oma elu siin Eestis elada. Muidugi ma igatsen oma abikaasat ja mu tütar igatseb isa. See on mulle suur väljakutse, et teda igapäevaselt rõõmsana hoida. Samas mul on heameel, et Eesti riik on võimaldanud meile tegevusi, mida ma saame siin teha - kas või näiteks muuseume külastada," sõnab ukrainlanna. Täna tunneb ta end Eestis rahulikuna ka siis, kui NATO hävitajad üle pea lendavad.

Kandideeri kohe!

Maxima vabade töökohtadega saad tutvuda siin. Kui sinagi tahaksid selles kõiges kaasa lüüa, siis pane oma elulookirjeldus kohe teele [e-mail] või helista telefonil 5556 6287.