Nii lihtsalt on. Toitainete sisalduselt trumpavad vanad Eesti pärandsordid intensiivpõllunduses kasvanud maitsetühjad viljad üle

Vanavanemate aegseid köögiviljasorte ei ole palju alles, kuid kes ei mäletaks vanu õunasorte, nagu hapu 'Antoonovka' koogil või muredat kollast kartulit 'Ants'? Miks osa vanu sorte kipub ära kaduma, millised saavad endale külge nimetuse “pärandsort” ja kuidas häid maitseid lauale tagasi tuua?

Kui palju on alles jäänud Eesti oma köögiviljasorte ja kas aastakümneid Eestis kasvatatud sordid on tõesti maitsvamad kui võõramaised?