Tekstiilikunstnik Maru Metspalu põnev teekond kudumisvarraste juurest restoranide peakokaks

Vähe on neid toiduentusiaste, kes raiuvad end toidublogi või koduköögi seinte vahelt toimetama päris restoranikööki. Tartus tekstiili õppinud Maru Metspalu ei jäänud vaid toidust hobina kirjutama, toidust mõtlema või sellega kodus katsetama, vaid pani oma oskused proovile inimestele raha eest toitu valmistades. Julge samm, mis tõi endaga kaasa ka kolleegide austuse. Maru on siiani nii tekstiili- kui ka toidukunstnik, toidust kirjutaja, taimetoidukokk, samuti toidukoolitaja ja valitud ka Eesti Peakokkade Ühenduse juhatuse liikmeks. Võib öelda, et Marul on kaks jumalat, keda teenida, kes ootamatult teineteist täiendavad. Teekond kudumisvarraste juurest restoranide peakokaks on olnud põnev, kuid pannud naise selgelt ka proovile. Maru üheks trumbiks on olnud asjaolu, et ta pole kunagi kokaks õppinud, mis on andnud võimaluse teha asju enda moodi ja heas mõttes ka „valesti”.

Üks oluline teema, mis on Marul hingel ja mille suunas on töötanud kõikides oma tegemistes, on nii-öelda zero waste ehk nullprügi mõte. Arvestades, kui palju vaeva ja energiat pannakse maailmas, aga ka Eestis toidu tootmisse, kasvatamisse, siis on Maru hinnangul äärmiselt kole lasta paljul söödaval muutuda prügiks. Nii on Maru aastaid kasutanud ära võimalikult palju igast juurikast – porgandipealsetest saab suurepärast pestot, peedilehed sobivad salatisse, küüslauguvarred marinaadi ja nii edasi.

„Ma olen poodidest üritanud äraviskamisele minevaid banaane ja muud juurviljalist sokutada Toidupanka ja olen toonud neid ise näiteks Fotografiskasse peakokk Peeter Pihelile, kes oskab näha igas tooraines, selle koores ja juures võimalust innovatsiooniks. Ma olen muuseas mõelnud, et äkki võiks olla võimalik pidada toidukohta, kus kõik, mida pakutakse, ongi valmistatud äraviskamisele nimetatud või juba äravisatud toiduainest. Usun, et see oleks põnev, maitsev ja läheks inimestele korda,” ütleb Maru.