Moonika Siimets: null kilomeetrit toidulauale — printsiip, millest me kõik võiksime toidukraami hankides juhinduda

Iga toidutalu kinnipanek tähendab meile aina suuremaid toidukoormaid Poolast, Hollandist, Hispaaniast või veel kaugemalt ning ühtlasi tõmbub roheline nöör inimkonna kaela ümber aina koomale. Tasapisi ja järjekindlalt oleme lasknud end nn elutempo tõttu täiesti haneks tõmmata.

“Hiljuti käis mu õde Sitsiilias seiklemas ning kirjeldas, kuidas väikestes külades kohalikud restorani­omanikud rinnale patsutasid ja uhkusega teatasid: “Everything zero kilometer!”

Tõepoolest paterdasid kaugemal pardid ja kanad, lauale kanti vaagnaid värskelt püütud mereandidega, juustud-vorstid pärinesid lähikonnas rohtu krõmpsutavatelt pudulojustelt ning päikesesooje suhkrumagusaid tomateid võisid oliiviõli ja nisusaiga vitsutada nii palju, kui tahtsid.

Ei mingeid euronorme, veganid ja teiste eridieetide ­viljelejad vaadaku ise, mis neile hamba alla sobib! Ja proovi vaid tilgakest kaerapiima nuruda või veiniklaasist keelduda – see on isiklik solvang, mis võib lõppeda restoranist väljaviskamisega.

Taoline itaallaste uhkus oma toidu­kultuuri üle ja ignorantsus kõikide maailma kulinaariatuulte suhtes on tohutult sümpaatne ja sellest on palju õppida.