Aus ülestunnistus: minu patune kirg on rasvased, soolased ja krõbedad friikartulid — nende lõhn on alati tähendanud üüratut õnnehetke

Käisin nädalavahetusel Ülemiste keskuses. Juba valgusfoori taga tundsin lapsepõlvest nii tuttavat ja vastupandamatut friikartulite lõhna. Just nende, eriti ebatervislike, McDonald`si friikartulite aroomi. Väiksena tähendas see üüratut õnnehetke — see kord/kaks aastast on kätte jõudnud, kus sellist rämpsu lubatakse süüa! Nüüd, aastaid hiljem on esimene mõte — väga hea, lõhnataju olemas, ei ole viirus mind veel kätte saanud. Teine mõte on alati sama: ehk lubaks neid endale täna!?