25 aastat Saaremaa Vodkat: teed eestlaste südamesse sillutasid kanasuled ja Marko Matvere

Tänavu 25 aasta juubelit tähistava Saaremaa Vodkat tootva Altia Eesti AS-i ajalugu on kirev ja maitseküllane nagu jook isegi. Selja taha on jäänud iseseisvumisjärgne aeg, hulganisti tootearendust ja mis kõige meeleolukam – tuhandetes liitrites viina. Juubeliaasta puhul meenutavad Altia töötajad firma alustamis- ja edulugu.

Kui on keegi, kes on Saaremaa Vodka loomise juures olnud ja praeguse Altia Eesti teekonnal algusest peale kaasa löönud, on see pearaamatupidaja Inna Mäelt. Tema oli ettevõtte alustamise ajal teine inimene, kes sinna tööle võeti. „Alustasin 1991. aasta lõpus, omamoodi ärkamisajal, mil nõukogude aja riiklik alkoholimonopol oli lõppemas ja eraettevõtetele hakati andma alkoholitootmise litsentse. Viis ettevõtlikku Eesti meest ja üks soomlane võtsid kätte ja asutasid aktsiaseltsi Ofelia, tänase Altia Eesti AS-i eelkäija,” meenutab Inna. Tema mäletamist mööda valiti selline nimi, sest ühel päeval oli koosolekuruumis laual karp Ofelia kommidega ja see tundus ettevõttelegi sobilik nimi.

Garaažis valminud sinine imejook

Edasine arenes aga üsna kiirelt – oktoobris sõlmiti asutamisleping, novembris sai ettevõte registreeritud ja Ofelia esimene tootepartii valmis juba detsembris ühe omaniku garaažis. Kusjuures garaažis toimetamine polnud tollal midagi erisugust, sest raha ja tootmispindadega oli lihtsalt kitsas. Esimene toode oli legendaarne ja värvuselt sinine – Safir-Gin.

„Nõukogude aja lõpus janunes rahvas kõige järele, mis oli uudne. Seetõttu valiti esimeseks tooteks ka tänapäeval ehk pisut võõristust tekitav erksinises toonis džinn, mille taolist varem Eestis nähtud poldud. Soomlasest osaniku tutvuste kaudu õnnestus saada vajalikus koguses sinist džinnikontsentraati ning hangiti 21 kasti viina. Ja tootmine võiski alata,” räägib Inna.

Tootmine eristus tänapäevast nagu öö ja päev – ühe osaniku garaažis oli kokkusegamiseks sobiv anum, millesse tühjendati viinapudelid ja valati viinaga samas kangusastmes kontsentraat. Kui oli jõutud sobivate maitseomadustega koostiseni, villiti segu lehtrite abil pudelitesse – nii oli lihtsam jälgida, et igas pudelis oleks täpselt õige kogus jooki.

Korkimiseks kasutati taas tutvuste kaudu hangitud väikest villimismasinat ja etiketid kleebiti pudelitele käsitsi. Müügiloa saamiseks tuli proovipudelid viia riiklikusse laborisse, kust saadi kinnitus, et vaatamata väga algelisele „tootmismetoodikale” oli tegu kvaliteetse joogiga ja seda võis hakata kaubandusse pakkuma.

Keldrist kanalasse

Inna mäletamist mööda meeldis eestimaalastele Safir-Gin väga ja algselt toodetud 416 pudelit said kiiresti otsa. „Üheksakümnendate algus oli lihtsalt selline aeg, kus valik oli väike, kuid inimesed jõid võrreldes praegusega tegelikult väga palju. Safir-Gin oli uudne ja paistis poes oma värvi tõttu kohe silma – inimesed haarasid selle järele suure huviga,” meenutab ta.

Kui esimene partii lühikese ajaga ära müüdi ja levisid kõlakad, et varsti lubatakse ka erafirmadel viina toota, hakkasid omanikud kibekähku uusi ruume otsima. Nii koliti tootmine garaažist edasi Liivalaia tänavale, Agro siirupitehase tühjana seisvatesse ruumidesse.

„Ajad olid keerulised. Elu kallines pidevalt ja ka meie kontoriruumide renti taheti kogu aeg tõsta. Mäletan, et meie polnud tõusuga üldse nõus ja lõpuks lülitati päevapealt küte välja, kuid meie töötasime mantlites edasi. Siis lülitati telefonid välja ja meie tulime tööle telefonikohvriga ehk toonase mobiiltelefoniga,” muigab staažikas töötaja. Tema sõnul tegutses ettevõtte kontor mingi aeg keldris ja kui juhtus vihma sadama, siis jõudis vesi ka tööruumidesse.

Mõne aja pärast koliti nii kontoriruumid kui ka tootmine Tallinnast 15 kilomeetri kaugusele Laabile. Seal seati end sisse vanas kanalas. „Mäletan, et astusin uue tööstuse uksest sisse ja omanik ütles mulle õhinaga: „Inna, vaata kui suured ja sobivad tootmisruumid me ostsime!” ning samal ajal nägin, kuidas kanalas suled lihtsalt lendasid…,” meenutab Inna esimest kohtumist uute tööruumidega.

Pärast kolimist jõudis Ofeliasse ka Kaido Põldar, kes tuli tööle mehaanik-varustajaks. „Minu tulles küll enam sulgi ei olnud, kuid üsna varsti ostis Ofelia osaluse ära Soome firma Altia ja ühes sellega algas viski tootmine,” meenutab Kaido. Tema sõnul jõudis tänu soomlastele siinsete töölisteni palju väärtuslikku oskusteavet ja uusi masinaid, näiteks õppis Kaido tänu soomlastele keevitama.

Saaremaa Vodka kui iseseisvumisaja sümbol

Kui riik lubas viina toota ka eraettevõtetel, ei saanud Ofelia kuidagi teistest maha jääda ja tuli välja Ofelia Vodkaga. „Arvati aga, et see on liiga naiselik nimi. Omanikud hakkasid hoopis premium-viina peale mõtlema,” rääkis Kaido. Tema mäletamist mööda kutsuti arutamiseks omanikering kokku ja kui nime valimiseks läks, ütles üks soomlane, et talle seostub Eesti Saaremaaga, ning nimi oligi otsustatud. „Küsisime veel eraldi omavalitsustelt nime kasutamiseks luba ja kui olime selle saanud, siis üks Soome kunstnik disainis meile esimese sildi,” räägib Kaido.

Inna ja Kaido sõnul muutus Saaremaa Vodka kähku omamoodi iseseisvumisaja sümboliks ja üsna pea järgnesid Saaremaa Vodkale ka konkurentide Saaremaa vorstid, veed, käsitöö ning palju muud. Sisuliselt tegi Saaremaa brändina hüppelise kasvu.

Tootmismahud kasvasid mühinal ja nõudlusega toimetulekuks kutsuti mõnikord appi ka kontoritöötajad. „Mäletan, et istusime naistega suure laua ääres, rääkisime maast ja ilmast ning samal ajal panime pudelitele etikette peale,” jagab Inna seiku Saaremaa eduloost.

Kaido sõnul oli ettevõtte ajaloos ka perioode, kus tuli väga otsustavalt võidelda selle vastu, et tehases valmiv väärt kraam sealt vargsi töötajate kodudesse ei jõuaks. Selleks, et varastamist vältida, pandi püsti ka omamoodi preemiasüsteem – igal reedel võisid töötajad endale valida ühe alkoholipudeli. „Töötajate jaoks oli see justkui palgalisa ja õnneks oli tootmine juba nii efektiivne. Ega neid töötajaid nii palju olnudki, et ettevõte sellest kahju oleks kannatanud,” muigab Kaido.

Käsitsi siltide kleepimisest 8000 pudeli tootmiseni tunnis

Saaremaa Vodka müügiga kaasnes omal ajal ka mitmeid kurioosumeid ning eriti eredalt on Innal ja Kaidol meeles 2004. aasta reklaam Marko Matverega. Videoklipis rääkis Matvere sillerdava mere taustal, kui hea on Saaremaal. Klipp oli jõudnud vaid paar korda teleekraanidel olla, kui tekkis skandaal, et alkoholi ei tohi kuulsa inimesega seostada. „Juhtus nii, et Matverest ja Saaremaa Vodkast kirjutati nii palju, et nähtavus oli palju suurem, kui reklaamiga eales saavutanud oleksime,” ütleb Inna naljatledes.

Möödunud aastakümnetele tagasi vaadates ei suuda kumbki staažikas töötaja uskuda, kui suure arengu on ettevõte läbi teinud. Garaažis kirgassinist džinni tootnud ettevõtmisest on kasvanud osa maailma ühe juhtiva alkoholitootja Anora grupist.

„Seal, kus kunagi lendasid kanasuled, toodetakse täna kaasaegsetel liinidel kuni 8000 pudelit jooke tunnis. Suudame tagada 100% järgitavuse ehk siis öelda mistahes meie tehasest väljunud pudeli puhul täpselt, mis päeval ja kellaajal, millisel liinil, millise meeskonnaga see toodeti, millist toorainet selle valmistamiseks kasutati. Meil on alkoholimaailma kõige rangemad ISO-sertifikaadid ning tohutu teadmiste ja kogemuste pagasiga tootmis- ja kvaliteedispetsialistid, tänu kellele võime olla kindlad, et meie viin on maailma tippklass!” tunneb Kaido uhkust praeguse võimekuse üle.

„Ja me ei tooda ju kaugeltki ainult viina – meie tehases jõuab pudelisse ka viski, rumm, brändi, erinevad gaseeritud alkoholijoogid. Meie Tabasalu tehasest jõuab poelettidele paljude maailma juhtivate alkoholibrändide toodang, sealhulgas Põhjamaades populaarsed liköörid Xanté ja 1-Enkelt, Latitude viski ja paljud teised,” lisab ta.

Töö pakub jätkuvalt elevust

Kuigi nii Inna kui ka Kaido on ettevõttes töötanud juba ligi 30 aastat, jõud neil raugema ei hakka. Pigem just vastupidi, sest uusi asju, mida õppida, tuleb pidevalt juurde. Lahkumismõtteid nad ei mõlguta – arenguvõimalusi jagub ja palju uusi tooteid ootab veel turule toomist.

Kui uurida Innalt ja Kaidolt, mis nende lemmik Altia toode on, vastavad nad ilma pikemalt mõtlemata Saaremaa Vodka. „Kui väljaspool tööd juhtun mõnikord mõnda teist viina maitsma, siis lõpeb see alati tõdemusega, et Saaremaa Vodka on parem! Tuttavad on juba õppinud, et kui mina sünnipäeval olen, siis peale Saaremaa Vodka ei ole mõtet midagi pakkuda,” räägib Inna.

Põnev joogimaailm ootab avastamist www.joogikultuur.ee.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.