KUULA SAADET | Vala välja! #62: Lõhnameeled taas üles leidnud sommeljee Kadri Kroon
(4)
Kadri Kroon on Eesti veiniseltskonna üks käilakuju, on olnud nii Eesti Sommeljede Assotsiatsiooni kui ka Sommeljeede Erakooli loomise juures, lükanud käima ja vedanud eest mitmeid Eesti restorane ning kohvikuid, kirjutanud hulga veini- ja toiduteemalisi raamatuid ning loendamatu arvu artikleid paljudes väljaannetes. Lisaks sellele toimetab veinikoolitajana ja on lihtsalt saba ning sarvedega veinis, toidus, maitsetes ja aroomides sees.
Aga alguse sai Kadri veinisuhe, räägime siis professionaalsest suhtest, 90ndate keskel, kui ülikoolis etümoloogiat õppinud neiu asus kirjutama magistritööd. Töö teemaks valis Kadri veinialased terminid eesti keeles. Minnes Tartu Ülikooli raamatukogusse, leidis ta eest vaid kaks, rõhutan kaks, Eesti meedias avaldatud artiklit veinist. Parema raamatusaagi sai tulevane sommeljee aga Helsingist ja Pariisist. Magistritöö sai valmis ja kaitstud, kuid vein oli võlunud nii palju, et keelekorrektori või teadlase tee asendus sellega, mida pidi Kadri ka praegu sammub.
„Mehega just äsja arvutasime, et olen kogu oma karjääri jooksul olnud seotud või juhtinud kahtekümmet projekti, mõni suurem, mõni väiksem. Ma olen alati olnud otsija, uurija ja pigem on mind tõmmanud käima erilised kohad ja erilised veinid. Hetkel näiteks pakub mulle väga huvi Inglismaal toimuv ja täpsemalt siis rahulikud veinid. Kui Inglismaa vahuveinid on ka rahvusvaheliselt palju tunnustust saanud, siis paljud punased, mis on äärmiselt vinged, on jäänud tagaplaanile. Samamoodi huvitab mind hetkel Kreeka vein ja mis sellega toimub. Kõik ütlevad, et Kreeka vein on jube. Ma vaidlen vastu. Sealt kandist nagu ka Ida-Euroopa riikidest tuleb väga vinget kraami,” räägib Kadri.
Oma lemmikviinamarjaks peab sommeljee „Pinot Noiri”. Põhjendus on lihtne: see mari lubab valmistada hellemaid, kergemaid veine. „Mulle meeldivad pigem sellised naiselikumad veinid, milles on õrnust, selgust ja kust tuleb – nagu naistest endist – neid sügavamaid nüansse otsida, need pole nii esiplaanil,” räägib Kadri.
Magistritöö, mis võttis vaatluse alla eesti keelse veiniterminoloogia, on siiani laiemale ringile avaldamata. Kindlasti tuleks seda teha, sest siiani ei ole veinitermineid piisavalt eestindatud või saavutatud ekspertideülest kokkulepet, mis mida tähendab. Julgustame Kadrit seda 25 aasta vanust teadustööd revideerima ja avaldama.
Pole lõhna, pole probleemi?
Kuni 2021. aasta kevadtalveni oli sommeljee tööelus kõik roosiline (muuseas, Kadrile roosi lõhn tegelikult ei meeldi!), kuni kogu perekond sai külge meid kõiki pidevalt taga ajava koroonaviiruse. Istuti kodus, põeti ja saadi taudist ka koos lahti. Kõik tundus juba taas roosiline, kui Kadri ninas ja suus hakkas toimuma midagi veidrat. Selleks, et saada pihta, mis täpsemalt viga, pöördus Kadri dr Google’i poole.
„Tark masin ütles mulle väikese otsimise peale, et maailmas tuntakse kahte peamist lõhnaprobleemi – anosmiat ja parosmiat. Esimese puhul kaovad kas haiguse või vigastuse tõttu lõhnad lihtsalt ära, kas siis täielikult või mingis mahus. Anosmia on ka vananedes meid külastav probleem. Teine suund on aga parosmia, mis tähendab tugevat lõhnade paigast loksumist, ja mul oli see variant. Ma tundsin lõhnu, kuid mitte nii, nagu peaks, mitte neid lõhnu, mis asjadel tegelikult peaksid olema. Lõhnu, mida ma kogu elu mingitel asjadel olen tundnud,” räägib Kadri.
Kadri kirjeldab, kuidas tavalisel kraaniveel, mis senini oli tema kodus lõhnanud ja maitsnud kaunilt, puhtalt, lausa magusalt, oli nüüd happeline mekk. „Nagu jooks üsna kanget sidrunivett. Lõhnas vesi aga roiskunult ja ka tunne vee joomisel ei olnud õige. Lisaks lõhnale ja maitsele kaotasin ma suust ka tekstuuritunde. Väga imelik kombinatsioon, mis viis selleni, et tavaline vee joomine oli ebameeldiv tegevus. Lugesin muidugi sellel ajal palju selle probleemi kohta ja kõikjal soovitati meeled välja lülitada. Kuidas? Ninna paned punnid ette, kuid kuidas maitsemeeli vaigistada?” arutleb sommeljee.
Nagu ka arvata võib, siis ei liiguta parosmia lõhnatajusid lihtsalt mõne kraadi või meetri jagu vales suunas, nii, et sidrun lõhnaks kui greip, vahukoor kui mandel või veisesteik kui värskelt praetud tuunikala. Kaugel sellest, lõhnad moonduvad ja enamik lõhnu, mida parosmiahaige tajub, on jälgid: roiskumine, hapnemine, kõikvõimalikud ebameeldivad lõhnad. Katsu olla sommeljee, kui lõhnad ei meeldi, suu ei tunne.
Kadri toob kõrvale näited sellest ajast, kui on rase olnud, sest ka siis võimenduvad kõik lõhnad ja maitsed, nad jäävad samaks, kuid võimenduvad. „Ka koroona võimendas lõhnataju ja neid ebameeldivaid lõhnu. Mis oli väga kummaline. Kuna kõik lõhnad olid keeratud maksimumi, siis ma väsisin sellest kõigest jube kiiresti. Kell kuus õhtul vaatasin kella, et kas saaks juba magama, kuna aju oli pidevast lõhnade virvarrist nii väsinud,” selgitab Kadri ja lisab, et paljud seda haigust põdevad inimesed võtavad antidepressante, sest elu ilma või võimendunud valede lõhnadeta on rusuv.
Lootus sureb viimasena
Aga sommeljee ei istunud maha, ei poetanud pisarat ega hakanud otsima kuulutustelehelt omale uut tööd, mida ilma nina ja suuta teha saaks. Kadri haaras härjal sarvist ja hakkas oma kaotatud lõhnameelt tagasi nõudma – asus asju nuusutama. Tellis selleks omale pisikestes purkides puhtaid eeterlikke lõhnu – sidrun, tüümian, kaneel jne – ja hakkas harjutama. Esiteks on vaja anda ajule lihtsalt õigeid lõhnasignaale ja teiseks ajus need lõhnad õigeks kalibreerida. Nuusutad näiteks tüümiani ja mõtled, et see on tüümian. Pikapeale hakkab aju uuesti tüümiani lõhna tundma.
„Õpetuses oli kirjas, et iga päev võiks kõiki neid lõhnu nuusutada maksimaalselt kaks korda, mõelda neile ja siis puhata. Ma pole eriti äärmustesse mineja, kuid antud olukorras lõin käega: nuusutasin neid õlisid vist kuus korda iga päev ja mediteerisin nende lõhnade otsas. Kummalisel kombel need puhtad lõhnaõlid tundusid mulle õigetena, tundsin sidrunis sidrunit ja tüümianis tüümiani, kuigi alguses ei meeldinud mulle kumbki. Ning samm-sammult hakkasid lõhnad ka tagasi tulema,” räägib Kadri.
Kevadel valis sommeljeede assotsiatsioon Eesti aasta veini ja Kadri oli loomulikult samuti žüriisse palutud. Vahel imesid ikka juhtub: päev enne konkurssi, mis nõuab sommeljeelt väga teravat nina ja suud, tulidki nagu paisu tagant Kadrile lõhnad ja maitsed tagasi. Aasta vein 2021 sai valitud, meeleolu hakkas tõusma.
Business as usual
Õnneks saame öelda, et võrreldes paljude teiste kannatajatega väänles Kadri oma parosmia küüsis ikka väga lühikest aega (relatiivselt). Täpsemalt kuus nädalat ebalõhnu ja -maitseid. Kas tulemuse tõi töö lõhnapudelitega või andis haigus lihtsalt järele, pole Kadri enda hinnangul eriti oluline, oluline on, et ta saab uuesti teha seda, mida on alati teinud. Alati teinud ja teha tahtnud.
„Mul ei käinud kordagi peast läbi mõtet, et ma vahetan elukutset, et ma loobun oma seinisest elust. Usun, et see poleks ka võimalik olnud. Loomulikult oli raskeid ja väga raskeid momente, kuid nagu öeldakse, lootus sureb viimasena. Täna saan öelda, et lõhnad on kõik tagasi, õiged ja töökorras,” liab sommeljee.
Kadri soovitabki neile, kes samuti parosmia käes kannatavad – nii koroonast kui ka muust tingituna –, mitte kaotada lootust ja haarata ise härjal sarvist. „Hakake nuusutama kõiki meeldivaid asju, mis teile ka varem meeldisid – kaneelikoor näiteks on väga hea vahend, millega lõhnameelt harjutada. Töö peab olema süstemaatiline. Samas minu puhul oli tegemist erijuhuga, kuna minu motivatsioon oma meeled tagasi saada oli ülikõrge. Kogu mu tegevus ju sõltub sellest. Aga uskuge, enamasti pole parosmia jääv,” räägib sommeljee.
Statistika ütleb, et lõhnameelte paine või kadu koroona tagajärjel võib kesta – seda siis seniste lühiajaliste andmete põhjal – kuni kuus kuud. Hindame aga senikaua lõhnu, kuniks neid on.
Küsimuste ja ettepanekutega kirjutage meile aadressile vala@delfi.ee. Jälgige meie tegevusi ka sotsiaalmeedias: Facebookis ja Instagramis.
Kuula järjekordset joogisaate “Vala välja!” lindistust siit:
