Vestlusring: miks lapsed koolis ikka veel normaalselt süüa ei saa? Kes peaks võtma võitluses kvaliteetse koolitoidu eest eestvedaja rolli?

Koolitoidu üle valitsemise oleme Eestis usaldanud riigile. Kes juhib toidu maitset, kvaliteeti ja üldist organiseerimist, kes saavad kaasa rääkida ja kes mitte? Lapsevanemate häält on kuulda küll, aga kas seda arvestatakse? Kas kõigele üldse on mõistlik vastu tulla?

Kes üldse peab koolitoidu eest vastutama ja kas Eestis oleks vaja koolitoidu eest­kõnelejat – üksikisikut või organisatsiooni, kelle hääl kannaks? N-ö Eesti Jamie Oliveri? Selle üle pole põhjust nuriseda, et koolitoit ei vastaks normidele. Terviseamet annab selle tagamiseks suure panuse. Kooli­toiduga haakuvad aktiivselt ka põllumajandus- ja toiduamet, Tervise Arengu Instituut, haridus- ja noorte­amet, haridusministeerium ja mitmed teisedki organisatsioonid. Siin on eelkõige hoopis küsimus, kas mõtlemine peaks kulgema riigi tasandil ülalt alla või oleks hea, kui initsiatiiv tuleks koolitoidu teemades rohujuuretasandilt: eelkõige kuulata, mida tahavad ja arvavad õpilased ja lapsevanemad, koolid. 
Õiguskantsleri büroosse jõuavad ühtekokku signaalid sellest, millega inimesed pole ühiskonnas rahul. Seal on kuulda “rahva häält”. Sellega on kursis õiguskantsleri büroo laste ja noorte õiguste osakonna juhataja Andres Aru, sotsiaalsete õiguste osakonna nõunik Atko-­Madis Tammar ja ettevõtluskeskkonna osakonna nõunik Karolin Soo.