Kui restoranis tullakse juba uksel vastu, keegi naeratab, suhtleb vabalt, on see parim algus. Olgu koht siis kui tahes kallis. Peaasi on jõuda ühele lainele. Loomulikult võiks ka toit olla maitsev, aga maitseelamus ei olegi esmatähtis. Susann räägib, et vahel nad käivad kohas, kus toit on tore, aga teenindus ja olustik jätavad külmaks. Uuesti nad seda super head toitu sinna enam sööma ei lähe, kuna ei teki tunnet, et keegi neid seal ootaks. 
Aga kes need näljased siis üldse on ja miks ja kuidas on nad võtnud endale õigused toidu ja restoranide kohta midagi öelda?