Kauboikohv

Pätikohvi Ameerika versioon kannab nime kauboi kohv. Kindlasti mitte pättide puudumise tõttu. Neid on Ühendriikides alati olnud, kuid seal on ka kauboid. Ja kui sa saad olla kauboi, siis ole kauboi. Ka kohvi juues.

Aga kuidas kauboikohvi teha? Ikka kauboi moodi, lõkkel. Selleks lase kõigepealt vesi keema. Ütlen kohe ära, et kauboikohvi valmistamiseks sobib kõige paremini, et mitte öelda ainsana anum millel on sang mitte nagu tassil, küljel, vaid peal. Noh umbes nagu ämbril. Miks? Selleni jõuame.
Igatahes, kui vesi on keema läinud, lisa sinna kohvipuru. Umbes kaks lusikatäit iga tassi kohta. Siiani kohvivalmistamine nagu kohvivalmistamine ikka, eks. Aga nüüd!

Nüüd pühendame teid kauboidest kohvimeistrite saladustesse. Nimelt on kauboidega selline teema, et nad vihkavad kohvipuru hammaste vahel. Käed võivad olla rakkus nägu armiline ja küünealused porised aga kohvipuru – seda ei või hammaste vahel olla.

Aga igaüks, kes pätikohvi teinud, teab, et kohvipuru hammaste vahel on pea vältimatu. Kui on hambad. Mida siis teha? Kui hammastest loobuda ei taha, siis polegi muud kui et haara kohvilähkri sangast ning asu kohvianumat keerutama. Nii kiiresti kui jaksad. Täpselt nagu tuul veskit. Nõnda surub tsentrifugaaljõud kohvipuru anuma põhja ning jook jääb pärast kruusi valamist ilus ja puhas.
Ja pakub kindlasti rohkem kõneainet, kui mõni teine viis kohvi valmistada.

Vaja läheb:

Vett
Kohvi

Munakohv

Kohvi jood? Muidugi jood, kes siis ei jooks. Muna sööd? Võib-olla. Võib-olla isegi jood. Aga kas kohvi toore munaga jood? Kõlab üsna rõvedalt, aga tegelikult ei ole. Kohe mitte üldse.

See Skandinaavia juurtega kohvivalmistamisviis lisab paljude inimeste meelis hommikujoogile ja hommikusöögile hoopis uue mõõtme. Võiks isegi öelda, et hommikueine muutub kahemõõtmeliseks. Üks mõõde on muna ja teine on kohvi. Ja kolmas on maitse. Sealjuures hea maitse. Kui ei usu, proovi järgi.

Esmalt võta üks muna ning löö see lahti. Kuhugi anumasse, näiteks tassi. Koori ära ära viska. Sega toores muna korralikult läbi. Nüüd purusta munakoored pisikesteks tükkideks. Lisa segatud munale koored, vesi ja kohvipuru ning sega kogu see kraam ühtlaseks massiks.

Kalla see välimuselt suht eemaletõukav mögin keevasse vette ning lase umbes kolm minutit keeda. Võta kohv tulelt ning kalla sinna tass külma vett – see viib puru põhja. Lase keedisel minutit kümme tõmmata. Ja siis ongi kaltsiumi ja valgurikas munakohvi valmis. Joo see ära kah, eksju.

Vaja läheb:

Muna
Vett
Kohvi

Tavaline pätikohv

Ärkad rännaku teise päeva hommikul telgis üles. Köök jäi koju ning lähim tankla on poolesja kilomeetri kaugusel metsade ja rabade taga. Aga kohvi tahaks! Kuidas käitud?

Maga natuke veel. Sul on puhkus. Kiiret pole. Aga siis roni telgist välja ja vaata, kas sa kohvipuru võtsid kaasa. Juhul kui ei võtnud, paki asjad ja mine koju tagasi. Aga kui võtsid, siis vaata, kas vesi sai kaasa võetud. Ja mingi anum vee keetmiseks. Ei saanud? Mine koju tagasi. Aga kui sai, siis tee tuli. Vahet pole kas lõkkel või priimusega – pea asi, et vee keema saaks. Muide, vana matkatarkus ütleb, et vee keema saamiseks läheb alati kolm korda rohkem aega, kui sa arvestanud oled. Vähemalt! Kolm korda!

Igatahes, umbes selleks ajaks kui sa oled juba täielikult tüdinenud tulele asetatud veeanuma põrnitsemisest ja seal asuv vesi on viimaks ometi keema läinud on paras aeg panna tassi kohvipuru.
Umbes kaks lusikatäit. Või hea küll, pane juba kolm, sest nii kaua sai oodatud ja järgmist tassitäit ei viitsi sa niipea enam teha.

Lisa keev vesi ning lase paar minutit tõmmata. Selleks, et kohvipaks tassis ringi ei hulbiks, vala tassi sorts külma vett. Pole kindlasti sama põnev valmistada kui kauboi- ja munakohvi, kuid sellest hoolimata täiesti nauditav.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena