Merit on teinud juba üle kümne aasta katsetusi oma aknalaual – võrseid ja isegi paar tomatitaime seemnest kasvatanud. Ta tõdeb, et suve hakul tõmbab tal musta, huumuserikka mulla nägemine sõna otsesesz mõttes suu vett jooksma.

“Minu esimene unistus oligi oma kompostihunnik ja selle sees (peaaegu) päris oma vihmaussid, sajajalgsed, nälkjad ja leptatriinud,” sõnab ta. Ja seejärel oma redised, lehtpeet, spinat, kirsstomat, herned, maasikad, suvikõrvits ja pudelkõrvits, kartulid ja porgandid, kultuurmustikas, spargel ja... tilluke õunapuu.

Ja muidugi lillepõld ümber maja – õrnu meelespäid, erksaid moone, rõõmsaid karikakraid... Ja loomulikult ka väike kasvuhoone, õige väike, nii meetrike müüri ääres.

Ta nendib, et arvutitöö ja poeriiulite vahel toidu valimine ei anna lihtsalt kunagi seda tunnet, mida värskelt aiast nopitud vili oma lõhna, kuju ja maitsega.

Permakultuuriusku aednik

Merit tõdeb, et tõsi on ka see, et kontimurdvat tööd ta aias siiani eriti teha ei armasta, on pigem permakultuuriusku, nii-öelda laisa aedniku tüüpi, kes paneb looduse enda kasuks tööle, õieti ei kasta ega kaeva, rohimist ette ei võta ning kahjureid väldib ja taimekesi väetab vaid looduselt endalt õpitud kavalustega.

“Mind on palju inspireerinud sõprade nutikad lahendused aias ning permakultuuri kohta loetu ja õpitu. Unistasin lausa oma toidumetsani välja: maasikapeenrale järgneb marjapõõsarinne, mis läheb üle viljapuudeks. Ka nüüd, korteris elades, olen oma rõdu ette istutanud väikese toidusalu: mustasõstrapõõsa, mis on nii lopsakas, et jätkub nii meile kui maja lastele, ja toompihlaka, mille marjad iga kord ühtäkki lindude roaks lähevad. Aga endale jätkub ka – vähemalt ajaviiteks ampsamiseks,” räägib ta korteriaiapidamisest.

Ent alustas ta ühest uhkest kompostihunnikust. Ja päikesest, vihmast ja vikerkaarest selle kompostihunniku ümber. “Enam ma seal ei ela. Aga see hunnik on seal alles. Ja minu rahulolu sellest ka. Sest oma kunagise rahulduse sain vabadusest mitte enam pakendeid ja mädaõunu ühte konteinerisse visata. Ja nüüd ei ole see enam oluline – meie kortermajal on kompostikonteiner ja mina saan tegeleda hoopis järgmise huvitava sammuga: paari toidutaime kasvatamisega,” muljetab Merit Raju.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid