Kui teen kommentaari mõnusa muusika kohta, vastab Shintaro, et suurema osa ajast lasebki ta sellist tšilli muusikat, kuid rännakud Eesti raadiojaamadel on toonud talle lemmikuid ka meie artistide seas. Eriti sümpatiseerivad talle Karl-Erik Taukar ja Traffic.

Shintaro lugu saab alguse nagu paljude kokkade ja restoranipidajate omad, nimelt ei plaaninud ta alguses sugugi kokaks saada. Teismelisena võttis ta Jaapanist suuna hoopis Hawaiile, et seal tantsijaks hakata. Kulude katteks hakkas ta siiski ühes mereande pakkuvas restoranis nõusid pesema, mis oli ta esimeseks kokkupuuteks restoranikultuuriga seestpoolt. Tänaseks on sellest esimesest kokkupuutest möödas juba 20 aastat ning selle aja jooksul on Shintaro tee viinud läbi paljudest erinevatest riikidest ja nende toidukultuurist. Siiski leidis ta lõpuks koos paari kaaslasega, et Eestis on puudu sellist tüüpi Jaapani toidust, mida nemad siia tuua võiks.

Suurem osa eestlasi, mina sealhulgas, manab Jaapani toidust kuuldes endale silme ette pildi suurest sušivalikust, kuid see on alles jäämäe tipp. Seega ei tohiks kindlasti Yui menüüd lapates kahe silma vahele jätta kaht traditsioonilist Jaapani rooga, mida siin tehakse üsna omanäolisel viisil. Esimene nendest roogadest on onigiri (seda võib tõlkida kui „armastus ja mugavus”, aga ka kui „pahade vaimude lõikamine”), mis kujutab endast väikest kolmnurkset riisipalli täidisega. See pealtnäha lihtne roog loob aga väga suure hulga erinevaid maitsevarjundeid. Nende armsate suutäite valmistamist plaanib Shintaro muide peagi ka töötubade raames eestlastele õpetama hakata.

Teine toit, millega tasub end kindlasti tuttavaks teha, on raamen. Eriti soovitab Shintaro Yui menüüst proovida Hakata raamenit, mis on piisavalt terav, et olla särtsakas, kuid samas mitte liiga soolane, lastes ka mahedamatel maitsetel esile kerkida. Tuleb välja, et Jaapani Toit Yui on teistest Jaapani restoranidest erinev veel selle poolest, et menüüs on Kyūshū saarel asuva Fukuoka linna ja piirkonna traditsioonilised retseptid ja maitsed. Eestis on seni kõige rohkem esindust saanud Tokyo toidukultuur, kuid Shintaro leiab, et nad on tegelikult küllaltki erinevad. Erinevused algavad pealtnäha lihtsatest asjadest, näiteks sellest, kui palju soola kasutatakse või missuguse paksusega ja millise nurga all kokk kala lõikab, kuid pika aja jooksul on need erinevused loonud selgelt tajutavad muutused roogade maitsetes. Fukuoka stiil on seega oluliselt mahedam ja leebem kui Tokyo oma.

Ka joogivaliku puhul on mahedus tähtis. Shintaro pakub mulle sellest juttu tehes kohe Asahi nime kandvat Jaapani õlut, mis on tõepoolest mahe, eriti kui võrrelda näiteks meie õlledega. Selleks on siiski ka väga oluline ja loogiline põhjus, selgitab Shintaro, joogi maitse ei tohiks toidu omast üle käia. Siit koorub välja üks päris huvitav mõte, mis on ka põhjuseks, miks Yuis mängib tasane hiphop ja interjöör on tagasihoidlik – lihtsuses peitub võlu.

Lihtsus tähendab ka vähem faktoreid, mis tõmbavad tähelepanu eemale sellelt, mis on päriselt oluline – toit sinu ees ja inimene, kellega seda hetke koos naudid (isegi kui selleks oled sa ise). Ka Yui tähendab sügavat sidet kellegi või millegi vahel, seega ei valitud sellist nime ainult kõla pärast, selgitab Shintaro.

Leia ka sina hetk oma kiires ja palavas suves, tule ja võta aeg maha Jaapani Toit Yui mõnusas atmosfääris ja tee tutvust Fukuoka piirkonna maitsetega. Kui aga juhtub nii, et soovid väikest maitserännakut hoopis oma kodus läbi viia, toob kuller sulle selleks vajalikud hõrgutised kärmelt kätte.