Tuleb varsti suur sügis ja kui oled suvel ellu jäänud, siis on munamüük taas laes, tellitakse nädal aega ette. Lahendus oleks rohkem püsivaid kauplusi, kus mune müüa, kusjuures ka nende juures on suvel liiklust vähem ja enamustesse ei saagi jalga uksevahele, sest mitmetuhandeliste kanapeadega karjadega tootjatega ei suuda kauplusele samaväärset sisseostu hinda pakkuda (mis on fakt ja fakte muuta ei saa, kui ei taha kanade heaolu pealt kokku hoida, mis võib katastroofilisi muresid põhjustada). Nokk kinni ja saba lahti. STOP! Arvesta sellega, et munatoodang võib ka siis järsult erinevatel põhjustel langeda, kui on, kuhu müüa!

Teha oskan ainult hästi või siis üldse mitte

Tööpäevad on tihti pikad, lapsed alustavad oma ööunesid autos. Koju jõudes nuputad arvutitööd. Raske on olla ka veidi perfektsionist ja täitsa linnunohik — ei oska teha siis kehvemini või kvaliteeti alla lasta ja suvalist solki sööta lindudele (siis nad muide mõnesajalises karjas hakkavad tigetsema ja teineteist sööma, jäävad kaalust ära, haigused kipuvad kallale üldise immuunsuse langemise tõttu jne). Teha oskan ainult suure südamega ja hästi või üldse mitte. Kahju muidugi, et paljud on sellise tootmise lõpetanud, aga mida sa teed, kui sa austad oma tootjaid, oma tööd, julged selle rassimise eest raha ka küsida.

Miks peab ausalt toimetamine nii raske olema?

Elus on hulga lihtsamaid viise teenida tuhat eurot. Ma aasta keskmist ei julge arvutada, see tuleb kõvasti pisem seoses hooajalisuste, sulgimiste, investeeringute (millal need peaks nulli saama…) ja muude jamadega. Ei oska nagu sedaviisi ka, et kuulge, makske ainult sulas ja jätaks õige maksuameti siis pika ninaga nagu ilmselt hobipidajad toimetavad… Kui tahad midagi ausalt teha, siis…siis miks see peab nii raske olema? Ma ei ole elus olnud niisama vinguja, minu füüsiline ja vaimne valulävi on alati väga hea olnud. Lennukist hüppasin näiteks langevarjuga jala pooleks, aga tegin kolme päeva jooksul veel nii palju enne ära, kui igaks juhuks EMOsse läksin. Olen vähendanud vabatahtlikke osalemisi MTÜdes, nõu andmisi algajatele kasvatajatele, püüan igati ennast säästa.

Maal on elu lihtne? No ei ole!

Tõsi on aga see, et kogu see kanavärk seisab püsti siiski mitme inimese toel. Puhkust oleks vaja kõigile. Kunagi üks kolleeg, kellel sellise kogusega kogemused puuduvad, ütles, et 500 kana, see ju nohu, ainult munad karpi lapata ja… Jah. Kanad ju munevad iseenesest, roomavad oma s..as, 80kg sööta tassivad ise omale päevas ette, munad puhastavad, pakendavad, käivad Maximas kapsaid omale ostmas kui kinnimaja on, maksavad autokulud ja muud kulud. Tublid tõesti, ongi täisautomaatne kanala… No ei ole ju!

Ja mis veel on nii ilusti öeldud: ”Maal on elu lihtne, oma muna, oma liha…”. Ei see ikka nii lihtsalt tule. Sa pead hull olema!…..jooksvaid asju juhtub ja pidevalt on midagi veel vaja ja….

Olen päris aus ka, äkki keegi loeb ja saab aru, miks võiks olla mõtet 3 eurost munakarpi osta ja millesse sa tegelikult oma raha panustad — väga õnnelike kanade ja ühe hullu perekonna elusse.

Ma saan aru, et paljud püsikunded puhkavad, aga meil kanadega pole see 2-3 kuud mitte muhvigi teha ju, igav on ilma teieta!”