Dr Vasiliki Iatridi, kes uuringu läbi viis, ütles, et just see vastuolu teebki tulemused nii huvitavaks. “Kui sööd väga suhkrurikast toitu, ei tähenda see tingimata, et sul käivad peal suured söömasööstud. Pigem võib see tõestada hoopis vastupidist — maiasmokkadel võib olla hoopis vähem isusid ja söömasööste, millele nad vastu panna ei suuda.“ See muidugi annab kaalulangetamise osas suurepärase eelise — kui pidevalt isudega võitlema ei pea, on väga palju lihtsam ihaldatud kaalu saavutada ja seda pärast hoida ka.

Uuringus osales 64 naist, kes jaotati kahte gruppi — ühed, kes armastavad magusat ja teised, kes valiksid pigem soolase toidu.

Kõigepealt paigaldati kõikidel pulsimõõtjad ja selgus, et magusasõbrad suutsid oma südamelöökide sagedust paremini ise ilma mõõtja abita hinnata. Järgmiseks anti mõlemale grupile ülesandeks juua nii palju vett, kui kõhtu mahub. Katsealused pidid andma märku esiteks siis, kui neil on kõht mugavalt täis ja teiseks siis, kui kõht on nii täis, et enam midagi peale ei mahu. Selle katsega taheti teada saada, millal signaal kõhust ajju jõuab ning kas ja kuidas katsealused seda tajuvad. Ka selles testis olid edukamad magusasõbrad. Kolmandaks mõõdeti seda, kui hästi või halvasti suudavad katsealused ahvatlustele ja isudele vastu panna. “Huvitaval kombel avastasime, et neil, kellele magusad maitsed ei meeldi, on oma toidulauda keerulisem tervisliku ja täisväärtuslikuna hoida,” kommenteeris professor Martin Yeomans.

Teadlased usuvad, et mõistes nüüd paremini, kuidas abil on võimalik leida uusi ja efektiivsemaid lähenemisi kaalulangetusele ja korrigeerida menüüsid vastavalt sellele, kas inimesele mekib paremini soolane või magus.