Ma mõistan seda kõike, restoranidel on seljataga väga raske aasta ja ega ilmselt täna kergem ei ole, aga enda raha ma neile ka anda ei taha, kui pean ühes Tallinna tipprestoranis pearoa ja magustoidu vahel ootama tund aega, et keegi viiks vanad taldrikud minema ja üldse küsiks, kas mul on huvi magustoidu järele. Toidust ei jäänud ka mingisugust suurt emotsiooni. Ei olnud halb, ei olnud ka midagi unustamatut - aga selle okei maitseelamuse rikkuski ära väga aeglane ja hoolimatu teenindus. Muuseas, kõrvallaudades telliti pudelite kaupa veini ja nemad said küll kordades kiiremini teenindatud. Loodetavasti pole loo moraal see, et heaks teeninduseks tuleb joogikaart ribadeks tõmmata? Maksta sellise keskpärase kogemuse eest pea 30 eurot näkku… Väga ei raatsi.

Otsustasime elukaaslasega, et kuna koroona-aasta panigi meid rohkem kodus kokkama ja see tuleb meil hästi välja, siis jätkame samas vaimus, kuni teeninduskvaliteet jõuab pisutki paraneda. Loodetavasti on ikka veel neid noori, kes tahavad restoranides töötada ja oskavad seda hästi teha. Üldiselt oli meil ju enne kriisi olukord väga hea."

Hea lugeja, milised on sinu kogemused? Kas oled saanud uuesti avatud restoranidest meeldivaid elamusi või on teeninduses ja maitsetes vajakajäämisi? Kas hinnad on vastuvõetavad?

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena