Moonika Siimets: tahan, et lapsed mõtleks metsast kui elurikkast ökosüsteemist, kus ei kasva rahapuud välismaale müügiks, vaid hingega puud loomakestele varjuks

“Need kõik puha sitaseened!” pahandas mu viiene poeg maakodus meie Tallinnast tulnud külalise seenekorvi revideerides ning sapipuravikke välja tõstes. Olen üllatunud, et paari aastaga on lapsest sirgunud kirglik seenekütt, kes majanduskõrgharidusega linnamehe loodusteadmistega põrmustab.

“Emme, kuidas päikese järgi kodu leida? Mida teha, kui ööseks metsa jään? Kas iga veekogu vett võib juua? Kuidas teha lõket, kui pole tikke? Kas kuuseokastest saab salatit?” pommitatakse mind ja tunnen, et olen küps instrueerima väiksemat sorti skaudisalka.