Testi tarbeks pakuti katses osalejatele kolme Itaalias toodetud punast veini hinnaga 8, 25 ja 50 dollarit. 140 osalejat, kellest ükski polnud veiniekspert, said maitsta veine kuuest klaasist. Kolm klaasi tähistati vale hinnasildiga, et osalejaid segadusse ajada ja välja selgitada, on siis päriselt ka hinnal nii suur roll. Kõige soodsam märgiti seal kõige kallimaks ja vastupidi. Kolmele klaasile aga ei pandud üldse hindu külge.

Osalejad pidid hindama veinide maitset, selle intensiivsust ja meeldivust. Kui odav vein märgistati kallimaks, sai ta kohe osalejatelt kõrgemaid hindeid. Aga kallis ja päriselt hea vein maitses katsejänestele ka siis, kui selle küljes oli väga soodne hinnalipik. Nii et kehva veini saab kõrge hinnaga meeldivamaks muuta, aga hea veini kvaliteeti ja meeldivust odav hind ei mõjuta.

Uurija Jens Gaab tunnistas väljaandele The Times, et tegelikult teavad veinitootjad seda psühholoogilist trikki juba ammu ning paljud neist oskavad seda enda kasuks väga hästi ka tööle panna.