Lihtsalt pirtsakus või enamat? Miks mõned suudavad sama toitu mitu päeva jutti süüa ja teised mitte

Kas sina oled seda tüüpi, kes vaatab tülpinult külmkapis kaussides ja taldrikutel eilse söömaaja jääke ja viskab need siis tuima näoga lihtsalt prügikasti? Või kuulud sellesse seltskonda, kellel lähevad silmad selle peale hoopis särama ja mõte hakkab kohe liikuma selles suunas, et mida kõike eilse toidu jääkidest valmistada võiks? Aga millest see tuleb, et suhtumine ülejääkidesse on nii erinev, kuigi suurem osa meist tuleb minevikust, kus toitu, mida raisata üldse polnudki ja need, kes taldrikut tühjaks ei söönud, said juba lasteaias nätaka vastu pead?

Huffington Post uuris toiduteemadega tegelevatelt psühholoogidelt selle kohta selgitust ning tuli välja, et meie suhtumist ülejääkidesse mõjutavad üsna mitmed tegurid.

Raha
Kui sul ikka ei ole midagi süüa, siis ei ole ilmselgelt ka midagi raisata ja tulebki kõik viimseni ära süüa, sest järgmise toidukorra saab endale lubada alles palgapäeval. Need, kes on majanduslikult kindlustatud, muidugi ei pea oma pead sellega vaevama, kust ja millal järgmine eine tuleb ja nende jaoks ei ole mingi probleem pool külmkapi sisust lihtsalt prügikasti saata, olgu toit nii korralik kui tahes. Väiksema sissetulekuga inimeste menüü ongi üksluisem ja nad on harjunud pisema valikuga. Suurema sissetulekuga inimeste harjumuspärane toidulaud on hoopis mitmekesisem ning nemad ka pirtsutavad rohkem — kui ei ole isu selle eilse lasanje järgi, siis ei ole ja pole probleemi tellida või osta endale täna hoopis salat.

Toiduohutuse pärast muretsemine on osaliselt samuti seotud rahaga. Toit, mis võib rikneda, tuleb kärmelt ära süüa, et see halvaks ei läheks ning sellega koos raha raisku ei lähe. Jällegi — sellele panustavad rohkem need, kel rahaga kitsas. Need, kes saavad endale igal hetkel järgmise eine toidukulleriga ukse taha tellida, sellise asja pärast südant oluliselt ei valuta.

Toiduohutuse teine aspekt on aga hirm toidumürgitust saada. Eriti ettevaatlikud on muidugi need, kellel on värskelt kogemus mingi ebapuhta toidu manustamise järgse okseralliga, aga on ka suur hulk inimesi, kes ongi selle teema suhtes väga ärevad ning ei pista suhu ühtegi toodet, mille säilivuskuupäev on täna. Toiduärevuse all kannatajad ei tule selle pealegi, et võiks pannkooki küpsetada jahuga, mille “parim enne” oli eile ja mis väga suure tõenäosusega on täiesti tip-top korras, nende jaoks on säilivuskuupäevad pühad ja hirm mürgitust saada lämmatab selle koha pealt kaine mõistuse. See seltskond ei suudagi süüa lihatükki, mis on eile õhtul valmis küpsetatud, sest nad on veendunud, et see on roiskunud.

Oskused mängivad ka rolli
Inimesed, kes tunnevad end köögis mugavalt ja naudivad söögitegemist, suudavad pea kõikidest ülejääkidest välja võluda uue toidu ning raiskamist ongi nende majapidamises väga vähe. Need aga, kelle kokanduslikud võimed on piiratud ja kes keetmist-küpsetamist ei naudi, vaatavad tuima näoga eilseid kartuleid ega suudagi välja mõelda, mida nendega teha võiks. Ja nii need prügikasti lendavadki.

Mõni vajab rohkem vaheldust
Tundub, et see, kas meil on isu mitu päeva järjest sama suppi lürpida või mitte, on meile sisse kodeeritud. Jällegi jõuame tagasi inimese iseloomu, konkreetsemalt ärevuse taseme juurde. Neile, kes ei ole väga altid eksperimenteerima ja kes väga muretsevad toidu kvaliteedi pärast või ei talu uusi maitseid, on väga turvaline süüa iga päev sama rooga. On seltskondi, kes hullupööra naudivad toitude ette valmistamist ehk meal-prep`i, sest neile on vaja turvatunnet, mida pakub teadmine, et toit on olemas, toit on valmis ja selle peale ei pea hiljem enam mõtlema.

Tegelikult peaks meile ikkagi olema sisse monteeritud isud erinevate toitude järgi, sest ainult sellisel moel saame me kätte kõik vajalikud vitamiinid ja mineraalained, mida keha enda käigus hoidmiseks vajab ja mida üheülbaline dieet kindlasti ei paku. Need, kes oma keha paremini kuulata oskavad, suudavad märgata, millal kapsasupi-isu täis saab ja tekib vastupandamatu vajadus korraliku lihatüki järgi.

Kuigi me jätkuvalt raiskame täiesti uskumatutes kogustes toitu (Eestis igal aastal 20 kg inimese kohta), on õnneks hakatud sellesse teemasse pisut tõsisemalt suhtuma ning loodetavasti mõistavad ka suurimad pirtsutajad peagi, et toit on ressurss, millega kergekäeliselt ümber käimine lõpeb meie planeedi jaoks lõpuks väga halvasti.