Oma Maitse tiir ümber Eesti: kuidas elasid koroonakriisi üle väikesed kohalikud turismitalud? Kuhu minna suvel mõnusaid maitseüllatusi otsima?

Jah, me teame, et linnades on restoranipidajad hädas. Aga kuidas on maal lood? Kas saab endiselt minna mõnusalt kuhugi kaugele “metsa” turismitallu, et end argimuredest välja lülitada? Ja kas pererahval on kohalikele häid maitseüllatusigi varuks? Uuele olukorrale vaatavad otsa Pärnumaa Maria talu (28 tegutsemisaastat), Läänemaa Puise nina talu (22 a) ja Võrumaa Kirsi talo (6 a) pererahvas.

“Kõige toredam, et meil on palju külalisi, kes ütlevad, et nad kodus mitte iialgi ei söö neljaviljaputru. Meeste­rahvad just. No absoluutselt ­ei söö — välistatud. Aga siin Kirsi talos neile nii maitseb! Nad ütlevad: “Palun tehke seda putru hommikul, see on üks kord aastas, kui ma putru söön, aga ma tahan seda saada!” Ometi me ei tee ­midagi erilist. Aga eks aura või atmosfäär, kus sa oled, paneb omakorda toidu elama,” teatab Kaidi Kerdt sära­vate silmadega.

Puise nina talu hommikuid kirjeldab peretütar Piret Nõmmik: “Peremees, minu isa, teeb ise putru. Kuna meil on siin 18 pudrusordi valikut, siis see ongi nii, kuidas tuju just on. Söövad ka need, kes muidu putru ei armasta. Võlu ongi selles, et sa kõike, mida teed, teed südamega. Mu emale on ma ei tea mitu korda siin juba Michelini tärni külaliste poolt pakutud, sest toit on värske ja kohalik.”