Käe sai Triinu mullaseks kohe, kui pere Saaremaale oma majja kolis. Enne seda ­ei teadnud ta köögiviljade kasvatamisest eriti midagi. “Olin lapsena peenraid üksnes rohinud,” tunnistab ta, “mul on tegelikult veidi kahju, et tänapäeval enam ei anta neid iseenesest­mõistetavaid aiatarkusi edasi põlvest põlve, samuti ei tehta neist koolis juttu, aga see on NII OLULINE! Ma ise tunnen, et ei tea tegelikult ka pärast viit-kuut aastat “aiandamist” veel suurt midagi sellest kunstist. Nüüd olen pidanud kõike ise nuputama ja see on sageli suhteliselt ajamahukas ja frustreeriv protsess, tõepoolest. Kas või see, et ühtesid ja samu asju ühe koha peal mitu aastat ei kasvata – mul läks sellest päriselt arusaamiseks mingi kolm-neli aastat.”

Edasi lugemiseks: