Mis vürtsitaks sombust päeva?

Minu Tai seiklus algas 14-aastasena, kui läksin stipendiumiga Chonburisse gümnaasiumisse. Proovisin hea meelega mägironimist ja purjelauasõitu ning lasin elevantidel oma kõhule pai teha, aga söögiga ma tolles vanuses (ja koduigatsuses) kahjuks eksperimenteerida ei julgenud. Esimesel nädalal küsisin koolisööklas ühe hommikusöögiks serveeritava supi kohta ja ühika toakaaslane vastas, et see on tarretatud seavere supp. No ei.

Vaheaegadel ja aeg-ajalt nädalavahetustel tuli aga elada kohalike sõprade juures, kus tavaliselt söödi seda, mida söödi, ja keegi vist eriti selle peale ei tulnudki, et mulle peaks kartulit või midagi muud „eksootilist“ pakkuma.

Esimesel korral restoranis – rannas, värskes õhus – teatas inglise sõbranna, et tom kha gai on kõige parem Tai söök ja paar aastat vist ainult seda väljas süües tellisingi. Minu teada on sellel kookospiima-kanasupil kolm söömise koolkonda: kes tõstavad suppi riisi peale nagu karri puhul, kes võtavad riisi lusikale ja „kastavad“ selle supis märjaks (mina), ning need, kes riisi lihtsalt supi sisse kühveldavad (ei!).

Vaheaja hommik

Kui esimene kord midagi tõeliselt vürtsikat sõin, ei saanud ma aru, miks peaks keegi midagi nii tulist endale suhu panema. Teisel korral, sõbranna juures, kui seltskonnas oli poiss, kellesse silmini armunud olin, küsisin ähkides: „Kas mu huuled on paistes ja punased? Eelmine kord, kui vürtsikat sõin, läksid huuled hästi paiste ja punaseks!“ Kogu seltskond ütles, et eeei, pole nagu midagi näha. Nina hakkas vett jooksma ja läksin tualetti, kus selgus, et olen näost punane kui peet, higine.

Tänaval ostsin alati kõigi käest lihavardaid, mida ma ilmselt nüüd enam ei julgeks, olles igasugustest bakteritest teadlikum, aga mul on hea meel, et ma tolles vanuses selliste asjade peale ei mõelnud ja toidumürgitust mul nende aastate jooksul polnudki.

Kui mõni aasta tagasi viimati Tais käisin, oli meil turu juures oma pad thai tädi, kes pärast vokkimist nii veetlevalt suure panni serval omletti küpsetas ja nuudlid sinna sisse voltis. Õhtuti sõitsime mootorrattaga asulasse, kus üks mees oma kärust krõbedaid pannkoogiümbrikke tegi, sees küpsetatud banaan ja kondenspiim. Aroy mak! („Nii maitsev!“)

Kord osalesin kohalike pidustuste ajal som tam’i ehk papaiasalati konkursil. Pidin ise toorest papaiat riivima, uhmris palmisuhkrut, tšillit ja laimi maapähklitega tampima, ning tänaseni otsin Eestis kõige paremat som tam’i. Seda valmistatakse siin tihti hoopis porgandist või nuikapsast ja pisikesi kuivatatud krevette, mida salatis kasutasime, ei ole ma enam saanud.

Salatitegu Taimaal

Kui Eestis avati esimesed Tai restoranid, sai mõnikord seljankamaitselist tom yum’i suppi, aga nüüd ma enam eriti ise kodus Tai roogasid ei tee, sest tasemel toidukohti on mitu. Näiteks restoran Riis pakub isegi mu lemmikjooki, õiget laimilimonaadi, nam manao’d.

Suurem osa mu imelisi Tai toidu mälestusi on seotud õuega – mere ääres, restoranilauad-toolid jalgupidi vees –, aga tõtt-öelda oli enamjaolt liiga palav, et päikese käes toitu nautida. Ainus, mis kuumaga tõesti mõnus oli, oli viilutatud toores roheline mango soola, suhkru ja kuivatatud tšilliga. Suu hakkab vett jooksma ... Mäletan sünnipäeva, mil plaanisime sõpradega mulle džunglis korralikku Euroopa õhtusööki valmistada, aga avastasime siis, et olime toorete munade asemel ostnud sellised, mille koore alt tulid välja mustad tarretunud munad, mida me maitstagi ei julgenud.

Mingil hetkel oli Tallinnas iga tavarestorani menüüs tom kha gai. Töötasin ühes sellises ettekandjana. Ühel päeval kutsus juhataja mind kabinetti, karjus ja ähvardas, sest olin kliendile öelnud, et tom kha gai ei ole eriti vürtsikas. Pärast nelja aastat Tais minu jaoks ei olnudki.

Kui ilm on külm ja vihmane, olen õues läbi vettinud või mul on nohu, on vürtsikas selge tom yum goong’i supp parim abiline. Lööb kõik lõõrid lahti ja seest soojaks! Nagu istuks Tai kuuma päikese all.