Kunstimuuseumist omakorda asub kiviviske kaugusel just see koht, mida restoranihuvilised Tartus tunnevad kui Tartu parima Itaalia köögi pakkujat. Restoran La Dolce Vita. Väike tükike Itaaliat oma suurepäraste maitsetega keset Tartu linna. Koht, kuhu tuli alati endale laud kinni panna, sest muidu tuli pettuda, kuna restorani pidasid heaks ka paljud teised. Aga hetkel on ajad teistsugused ja isegi kui tahaks, siis selleks, et nautida restoranikvaliteeti, tuleb seda teha kodus.

Tuli see siis pikast heakorratöid täis päevas õues või temperamentsest tülist, mis meil abikaasaga päeval oli, igal juhul igatses hing Itaalia toitu. Mulle meeldib toitu tellides minna kindla peale välja. On paiku, kus kvaliteet on muutlikum kui ilm Raplas, ja on kohti, kus sa tead, et sa saad alati just selle, mida sa ootad. Itaalia toiduga ei ole soovi riskida. Aastate jooksul on ära proovitud vast enamik linna restoranidest ja nüüdseks on teada, kust mida oodata. Seepärast on meil ka soov tellida restoranidest pigem tihedamini kui harvemini, sest väga tahaks, et nad ei kiratseks. Et ei tekiks kahtlust, kas jätkata või mitte.

Meie pere absoluutne lemmik on Margherita pitsa. Krõbeda ääre ja pehme põhjaga pitsapõhi, tomatikaste ja peal hõrk mozzarella-juust. See on kõik, mida meie pere lapsed pitsalt soovivad. See ei sarnane selle pitsaga, mida minu üleskasvamise ajal pitsade pähe pakuti. See siin on õige asi. See on see hetk päevas, kus majas on vaikus. Vaid nautlev mõmin, mis laste suust kostub, sest nemad ei ole komplimentidega kitsid. Täna aga on meil taustaks mõnus äraolev Itaalia muusika, mis viib mõtted mõnusale promenaadile väikeses Vasto linnas Aadria mere ääres. See ei ole lihtsalt kõhutäide. See on elamus. Akna taga puid painutav tuul ja tärkav murulible küll meenutavad, kus me oleme, aga mõtted on juba ammu kaugustes.

Mina valisin endale carpaccio kaheksajalast. Õhukesed kaheksajalaviilud oliiviõli, sidruni ja seedermänniseemnetega. Itaallased on ära tabanud, et hea toit ei pea olema ülemaitsestatud maitseelamus, vaid hea toit on kvaliteetsed koostisosad ja õige balanss. Kaheksajalg on õrna maitsega ja ootamatult mõnusa tekstuuriga. Minu jaoks on see esmakordne kogemus seda mereelukat proovida. Abikaasa carpaccio veiselihast ei jää aga grammikestki alla ja ma ei oskakski lemmikut valida. Kõik, mis täna laual, on imeline.

Laste lemmik tagliatelle al salmone on koorene ja rohke lõhega. Ports on piisav, et ära toita kaks täiskasvanut või kolm last. Laste rahulolevad ilmed ja kastmesed lõuad reedavad, et täna pole täiskasvanutel tagliatelle’ juurde asja. Täna teevad lapsed seal laastamistöö. Kaasapandud ciabatta’ga tõmmatakse ka viimne pastast alles jäänud kaste kaasa, et kokkade imeline kätetöö endale väärilise paiga leiaks. Värskes õhus möllamine teeb söögiisuga imesid. Siiski on La Dolce Vita enda portsjonitega helde ja meie kulinaarne reis Itaaliasse jätkub tänu ülejäänud toidule ka homme.

Itaalia on meie jaoks tervik. Ma olen ikka öelnud, et kui me ei elaks Eestis, elaks me seal. Kuid meile meeldib siin ja õnneks on itaallasi, kellele meeldib ka siin. Nad toovad Eestisse kaasa selle, mida nad kodust kõige enam igatsevad, et ka meie saaks Itaaliast osa iseenda koju tellides. Grazie!