Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist. Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile.

See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid.

Külla minnes tuli puna kaasa võtta.

Maarjapäeva kui ’naiste väe’ püha on 1990. aastatel pühitsetud asutustes ja kõrgkoolides lauludega päikest tervitades, saunas käies ja puna maitstes.

19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.

Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.

Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.

Juuakse maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad. Toiduks on traditsiooniliselt ülepannikoogid ja karask. Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug.

Linnupete — toit või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind petab ära. Hiiumaal ja mujalgi on paralleelütluseks lind ’situtab ära’. Kõige sagedasem on uskumus, et inimene, kelle lind on ära petnud, kuivab, jääb kõhnaks, on terve aasta haige, kaotab söögiisu ja jõu, ta nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, ta saab köha, suu hakkab haisema, vananeb kiiresti, eksib metsa, saab vallaslapse jne, jne. See on üksnes valikuline loetelu kõigest, mis petetuga juhtuda võis. Kui olid lindu kuuldes söömata, tuli haarata (hammastega) puust kinni, et kahju üle kanda — selle peale kuivas puu inimese asemel ära. Sagedamini on soovitatud selleks puhuks leppa, ka kaske. Linnupette võtmine oli eestlastel üldlevinud komme, mis taandus alles 20. sajandi lõpul.

Lindude ohtlikkuse põhjuseks peeti asjaolu, et linnud on talve veetnud surmariigis või veekogu põhjas, nende kevadine saabumine tähistas tagasipöördumist ohtlikult alalt ja võimet haigusi edasi kanda.

Allikas:Folklore.ee