INTERVJUU | Coopi ja Saku Õlletehase juhid: kas „öko” on vaid moesõna või hoolime tegelikult ka keskkonnast?

Kestlik areng, keskkonnahoid ja roheline mõtteviis – need on märksõnad, mis vallutanud poliitmaastiku ning pugenud ettevõtete majandusaruannetesse ja kodulehtedele. Ent mis selle retoorika taga tegelikult peitub? On selleks moevooluga kaasas käimine või ettevõtted päriselt ka panustavad kestlikku arengusse? Jaeketi Coop juht Alo Ivask ja joogitootja Saku Õlletehase juht Jaan Härms räägivad, mida nende juhitud ettevõtted jätkusuutlikkuse vallas reaalselt teevad ning miks.

Öelge palun alustuseks, mida tähendab teie silmis eesti keeles justkui moesõnaks kujunenud väljend „jätkusuutlikkus”?

Jaan Härms: Tõsi, see termin üksivõetuna pole just kõige õnnestunum, puhtalt peale vaadates tundub selline laen- või tuletatud sõna, millega justkui hõlmata abstraktselt hästi paljut, samas vähe käegakatsutavat. Olen enda jaoks selle mõtestanud pisut maalähedasemalt – nii nagu meile kõigile on maast madalast õpetatud „ära viska toitu ära” või „lahkudes kustuta tuled”, siis sama mõtteviisi tuleks kanda nii eraisikuna kui ka ettevõtet juhtides kõikidele tasanditele – käitu mõistlikult ja ilma asjatu raiskamiseta.

Alo Ivask: Tänapäeva ühiskonnal on kombeks taga ajada kiireid võite, mida on võimalik enamasti mõõta rahas või ajas, ja jälg, mis meie tegevusest maha jääb, kasvab üha suuremaks. Õnneks on ühiskond hakanud seda mõistma ja enneolematu hooga on asutud otsima lahendusi, mille abil saaksime jätkata senist elukorraldust, kuid teha seda moel, mis ei saastaks keskkonda ega raiskaks asjata ressursse, mida meil ei pruugi lõputult jätkuda.

Nii Coop kui ka Saku Õlletehas on suured ettevõtted, kelle tegevus on üsna ressursimahukas. Mis omakorda tähendab ka keskkonnajalajälge – olgu selleks või kaupluste igapäevase toidu- ja esmatarbekaubaga varustamine Coopil või joogitootmine tehases. Kuidas sellega suhestub keskkonnahoid ja -kaitse?

Alo Ivask: Coopi piirkondlikel ühistutel on 330 kauplust üle Eesti, mis on kahtlemata väga lai võrgustik. Kaubavedu nendesse kauplustesse on ressursimahukas, kuid teistpidi mõeldes, kui inimesed peaksid suurte massidena ise igapäevaselt sõitma kümnete kilomeetrite kaugusele toidu järele, oleks koormus veelgi suurem. Coopi eripära on, et meie kohalikud ühistud teevad palju koostööd oma piirkonnas tegutsevate väiketootjate ja farmeritega ning nagu äsja konjunktuuriinstituudi korraldatud uuring ka näitas, müüme üle Eesti kõige rohkem kodumaist toidukaupa. Kõik, mis kasvab ja toodetakse meie lähedal, on ka keskkonnale kokkuvõttes parem – see on vähem transporti, vähem toidu riknemist teel Eestisse ja tervislikum meile endile. Ka meie kaubandusvõrk ise on muutumas üha keskkonnasõbralikumaks, näiteks kasutab suur hulk kaupluseid seadmete jääksoojust, energiatõhusat valgustust. 15 Coopi kaupluse katusel on juba päikesepaneelid, samuti meie logistikakeskuse katusel, mis oma pindalalt on suisa Eesti suurim – päikeselisematel päevadel saame seal koguni 40 protsenti elektrist just päikesest. Kuna paljud teenused on väiksematest asulatest ära kolinud, oleme püüdnud sammhaaval neid tagasi tuua, näiteks ei pea inimesed sõitma suuremasse asulasse, et raha arvele panna või välja võtta.

Päikeselisematel päevadel saame seal koguni 40 protsenti elektrist just päikesest. 

Alo Ivask

Jaan Härms: Alo jutule täienduseks – mõtestatud tegevus ressursisäästul annab reaalset kokkuhoidu ja teisalt tuleb vastu klientide/tarbijate ootustele. Ning viimase puhul ei räägi me Saku Õlletehase puhul ainult neist inimestest, kes võtavad mõne meie joogi poeletilt või – tavaliste aegade naastes – baaris-restoranis. Meie ettevõtte kogu müügist väga märkimisväärse osa moodustab eksport. Asjaolu, et Carlsberg Grupi liikmena tegeleme mõtestatult oma keskkonnajalajälje vähendamisega, kasutame juba kuuendat aastat ainult roheelektrit ning oleme nende ja teiste sarnaste sammude eest ka ühiskondlikult tunnustatud, on paljude võimalike klientide puhul konkurentsieelis – ka meie jookide tarbijad teistes riikides tahavad olla kindlad, et need on valminud jätkusuutlikke põhimõtteid silmas pidades. Nüüd ma seda sõna kasutasingi.

Kas ja kui palju Eesti inimene üldse hindab seda, et püüate oma töös mõnevõrra rohkem keskenduda ka keskkonnasäästlikkusele?

Alo Ivask: Tunnetame järjest rohkem. Näiteks möödunud aastal avaldatud Sustainable Brand Indexi uuringust selgus, et Eesti tarbijate hinnangul on Coop sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt kõige jätkusuutlikum toidukauplus. Üks meie juhtiv mõte on hoida ja viia elu edasi igas Eestimaa nurgas ning oleme seda alati näidanud ka tegudes – olgu selleks kaupluste hoidmine piirkondades, kus konkurendid seda enam majanduslikult põhjendatuks ei pea, kohaliku Eesti toidu müümine või oluliste teenuste tagasitoomine väiksematesse asulatesse. Ka mitmed uuringud näitavad, et inimesed peavad organisatsioonide panust ühiskonda järjest olulisemaks ja olen veendunud, et inimesed teevad tulevikus selle järgi ka üha rohkem ostuotsuseid.

Jaan Härms: Jaa, ma olen ka veendunud, et kindlasti seda tunnetatakse. Ent ma pigem arvan, et see pole niivõrd otsene ahaa-efekt mingi ühe konkreetse sammu osas, vaid ehk isegi alateadlikum. Kõige nähtavam on meie puhul muidugi pandipakendi kogumissüsteem, mis meile, eestlastele juba nii omaseks saanud, nii et me seda vist enam ei teadvustagi. Kindlasti seda aga märkaksime, kui pakendiringlust sellisel kujul enam põhjusel või teisel poleks, kuna praegu kogutakse kokku ja läheb taaskasutusse üle 90 protsendi pandisüsteemiga kaetud joogipakenditest.

Kui suudaksime kodus 76 protsenti pakendit vähendada, oleks see muljet avaldav! 

Jaan Härms

Teine pool on muidugi pidev areng ja uuendused, sest olnuga ju inimene harjub ja hakkab seda iseenesestmõistetavalt võtma. Ja muidugi, kui sa oma tegemistest ei räägi, siis sellest väga ka ei teata, mistõttu me peame oma sammudest rääkima. Olgu näiteks või meie hiljutised pakendiinnovatsioonid – maailmas ainulaadne pea pakendivaba Carlsbergi Snap Pack purgi multipakk või ka Saku uus, senisest 20 grammi (või 6 protsenti) kergem klaaspudel.

Kui kanda need kaks näidet meie argiellu, siis on seda ehk ka lihtsam ette kujutada. Kui me suudaksime oma kodudes 76 protsenti pakendit või perekonna auto igapäevast kütusekulu püsivalt 6 protsenti alla tuua, oleks see ju muljet avaldav!

Üks asi on väljapoole nähtav ja kommunikeeritav. Kuidas aga üldse ettevõttesiseselt kestlikku mõtlemist inimesteni ja kõigile tasanditele viia?

Jaan Härms: Üks väga konkreetne asi, mida me ettevõttes nii-öelda mikrotasandil kasutame, on ideepank. Kutsume igat töötajat üles vaatama oma tööpostil ringi – kui keegi näeb mõnda kokkuhoiukohta, siis tehku oma ettepanek ja kui see annabki reaalset säästu, seda ka premeerime. Ja neid ettepanekuid meil tehakse. Muidugi lisandub sellele nii-öelda suur pilt ehk siis ettevõtte strateegiliste eesmärkide, aga ka tulemuste jooksev kommunikeerimine. Sest me peame ka ise uskuma sellesse, mida me teeme ja väljapoole räägime.

Alo Ivask: Teadlikkuse suurendamine on äärmiselt oluline, nii ettevõttes kui ka laiemalt ühiskonnas. Esimesed sammud jätkusuutlikkuse suunas olid kindlasti kõige keerulisemad, et meeskond mõistaks probleemi olemust ühtmoodi ja tahaks hakata neile lahendusi leidma. Üks idee või koostöö viib teiseni ja innustab omakorda ka kolleege oma valdkonnas kaasa mõtlema. Pean tunnistama, et praegu on meil mitmeid jätkusuutlikkusega seotud projekte mitte ainult laual töös, vaid ka lauasahtlis oma järge ootamas. Kõiki pole paraku võimalik ühekorraga ellu viia.

Kui vaatame laiemalt, siis riiklikul ja poliitilisel tasandil on välja käidud üsna kauge tärmin – 2050. aasta –, kui meie majandused peaksid saavutama kliimaneutraalsuse. On see teie hinnangul lihtsalt helesinine unistus või suudame me päriselt ühiskondadega selle saavutada?

Jaan Härms: Kui me räägime konkreetsetest aastatest või kuupäevadest, siis globaalpoliitikasse sekkumata (naerdes), ilmselt on kõike võimalik saavutada, kui selleks on konkreetne ja mõõdetav plaan. Mitte nii, et viskame ühe aastaarvu õhku ja jääme seda ootama.

Carlsberg Grupp, sealhulgas ka Saku Õlletehas, on seadnud endale eesmärgid sihiga 2030. aastaks ja eesmärk kõlab „Koos nulli poole” ehk Together Towards Zero. See hõlmab muu hulgas heitmete vähendamist ja viimaks tootmises süsinikuneutraalsuse saavutamist, veekulu vähendamist. Sealjuures on igal aastal tegevusplaanid ja vaheetapid tehtu mõõtmiseks. Seega – kui panna eesmärk, peab see olema realistlik ning tegevuskavaga.

Esimene suurem samm on astutud probleemi teadvustamise näol. 

Alo Ivask

Alo Ivask: Just, kindlasti on see tehtav ja arvestades tehnoloogiate arengu kiirust, võib see juhtuda varemgi. Suurim ja kõige olulisem samm selle eesmärgi saavutamiseks on tegelikult juba tehtud, see on probleemi teadvustamine nii riikide kui ka laiemalt ühiskonna poolt. Ka lahendused paljude sektorite süsinikuneutraalseks muutmiseks on juba olemas, need muutuvad ajaga üha rohkem kättesaadavamaks ja kui riigid poliitilist kurssi ei muuda, on eesmärk saavutatav kiiremini, kui oskame seda oodata.

Kuidas seda saavutada?

Jaan Härms: Eelmise vastuse juurde naastes – tulemuse saavutame vaid siis, kui läheneme mõtestatult. Konkreetsete eesmärkide ja tähtaegadega, ilma rapsimata. Vastasel juhul on oht head soovides, ent samas süvenemata, astuda samme, mis ühelt poolt ei täida seatud eesmärke ja võivad hoopiski kellelegi põhjendamatult liiga teha.

Alo Ivask: Igati nõus, vaid sammhaaval ja mõtestatult. Väga ohtlik on see, kui ühte probleemi lahendades tekitatakse teine, näiteks kilekottide asemel paberkottide populariseerimine, mille tootmiseks võetakse rohkem metsa maha, kui seda keegi endale tunnistada tahaks. Kilekoti tootmiseks kulub seevastu väga vähe energiat, seda tehakse jääkainest ja kuigi pildid kilekottidest ookeanides on häirivad, on Eesti prügimajandus õnneks hoopis teisel tasemel.

Kliimaeesmärgid saavutame, kui teeme seda rapsimata ja eesmärgistatult.

Jaan Härms

Aga kuskilt tuleb alustada ja meie oleme seda teinud koostöös erinevate MTÜdega, kellele annetame nii toidu- kui ka tööstuskaupa, oleme muutnud hooneid energiasäästlikumaks, kasvatanud klientide teadlikkust toitumise, keskkonna ja tervise teemadel, loonud jätkusuutliku Coopi omamärgitoodete sarja, soodustanud koostöös maaeluministeeriumi ning kohalike tootjatega Eesti toitu jpm.

Lõpetuseks, mis on järgmine suur ja nähtav tegevus või algatus, mis Coop ja Saku Õlletehas kestlikkuse vallas ette võtavad ning kas seda ka tavaliste Eesti inimestena näeme?

Jaan Härms: Juba tänavu astume järgmise suure sammu edasi pakendikasutuses ja -tootmises süsinikuneutraalsuse saavutamise suunas. Läheme kilepakendite puhul üle ümbertöödeldud pakkematerjali kasutamise peale. Ehk teisisõnu, sellega ei vähene mitte pelgalt uue plasti tootmine, vaid anname oma reaalse panuse sellesse, et juba olemasolev plast taas kasutusele võtta.

Aga lisaks oleme kohe-kohe uuendamas ka Saku Õlletehase autoparki, kus kõik sõidukid on uue põlvkonna Toyota hübriidid. See on küll ehk väiksemahulisem, aga siiski ka märgiline. Ning neid suuremaid ja väiksemaid samme, mis meil endale seatud nulleesmärkide võtmes igapäevaselt fookuses, on veel.

Alo Ivask: Möödunud aastal alustasime koos paljude teiste suurte Eesti ettevõtetega Rohetiigri programmi, mille raames otsime võimalusi ja lahendusi, kuidas muuta oma igapäevatööd keskkonnasõbralikumaks ning olla eestvedajaks kogu Eesti kaubanduse rohelisemaks muutmisel. Tänu sellele programmile võin kinnitada, et Eestis on peagi toimumas hulk positiivseid muutusi, mis kõik saavad kindlasti peagi ka avalikkusele teatavaks.