Küsimuse peale, miks kombineeriti omavahel just Itaalia ja Ameerika stiil, selgub, et see on match made in heaven, ehk segu Ameerika unelmast ja La Dolce Vitast – täpselt nagu filmis “The Godfather” (loomulikult ilma maffiasõjata).

Muidugi rakendub see idee ka menüüs, mis pakub nii siit- kui sealtpoolt ookeani toite kujul, mida võimalik, et Eestis mujalt ei saagi. Itaalia poole pealt on lisaks lihapallidele ja pastadele Pepe’si leivanumbriks mereannid, mis oli muide Martini isiklikuks toiduvalikuks. Nimelt kui ta koos kaaslastega Pepe’sit looma asus, oli igal asutajal üks roog, mille menüüsse lisamist oli tal õigus nõuda. Ja pole ka imestada, sest igaüks, kes on kunagi Itaalias käinud ja sääraseid mereande proovinud, ei unusta seda maitset ja tekstuuri mitte kunagi. Ameerika poolelt toob Martin aga esile kanatiivad Alabama valges BBQ-kastmes, mis sarnaselt mereandidele on säärase kastmega tõeline rariteet.

Kuid toit ilma õige joogita on nagu Vahemeri ilma päikeseta. Ka baaripool ei jää siin köögile alla. Limoncello, Itaalia joogikultuuri lipulaev, on siin seega loomulikult esindatud. Kui küsin, mis on selle sidrunilikööri valmistamise saladus, vastab Martin naerdes, et see on info, mida ei tema, ega ükski teine joogivalmistaja kahjuks reeta ei tohi. Niipalju ta siiski paljastab, et äärmiselt oluline on aeg, kiirustades ei sünni midagi head. Ning muidugi tooraine, ehk ainult ökosidrunid. Toorainetest rääkides meenub Martinile ka seik, kus nad sõitsid Milanosse ning korraldasid pimetestimise, et leida enda uude bistroosse parimat võimalikku tomatikastet.

Kuna Pepe’s asub ühes Tartu vanimas majas, siis on neil ka see ühine Itaalia köökidega, et ruumi ja tööpinda on üsna vähe. Kuigi see võib alguses tunduda piiranguna, tegelikult see nii ei ole. Kui iga millimeeter on arvel, siis ei juhtu seda, et liiga palju toorainet kokku kuhjatakse ning pärast seda kõike ära ei jõua kasutada. Nagu Itaalias, käib ka Pepe’sis hommikul värske kauba tellimine ning võimalikult palju tuuakse ka kohalikult turult. Õhtuks saab see kõik kasutatud.

Kes veel ei tea, siis Pepe’sit külastades on teil võimalik kohtuda ühe väga huvitava isikuga, kelleks on majahärra. Martin seletab, et see aeg, mil bistroo on avatud, kuid eriti õhtune aeg, on nagu sümfooniaorkestri kontsert. Kõigil orkestris on oma kindel roll ja ülesanne ning kui kõik sujub, on tulemuseks vapustab elamus publikule. Majahärra on selle orkestri dirigent, ta on alati kohal, kõigega kursis ning sellist sõna nagu “ei” tema sõnavarast ei leia. Ta mitte ainult ei lahenda keerulisi olukordi, vaid ka ennetab neid, tagades, et iga külaline lahkub tema majast veelgi õnnelikumana, kui ta oli saabudes. Selles aga saab juba igaüks ise veenduda, külastades Pepe’si bistrood ning majahärrat, või teha suurepärase menüüga tutvust läbi Wolti.