RETSEPT | Vürtsikilud röstitud leival samblas keedetud munaga

Tõelise eestlasena otsustasid vabariigi aastapäeva tähistada mõnel matkarajal asuvas lõkkekohas kiluleibadega. Paraku unustasid need kodus valmis teha ning köögitarvikuid ei taibanud kaasa haarata. Pole lugu, saab ka ilma. Näiteks keeda muna samblas ning leiba rösti kivil.

Eestis kasvab enam kui pooltuhat samblaliiki. Ja tõsi on see, et mitte ükski neist liikidest ei suuda oma loomulikus olekus muna kõvaks keeta, isegi mitte poolkõvaks. Sama kehtib kivide kohta — asetades leivaviilu kivile, ei saa te mitte röstitud vaid läbikülmunud leiva. Ehk siis on vaja tuld. Seda esiteks.

Kui te olete välilaagrisse asunud mõnda Riigimetsa Majandamise Keskuse lõkkeplatsile, on üsna suur võimalus, et leiate sealt ka kuivad halupuud. Nii et sellega probleeme pole. Tee tuli üles. Soojenda ennast natuke ja siis… siis vaata paremale, vaata vasakule, ette ja taha. Sammalt näed? Ei näe! Ei saagi näha. See on lume all. Kusagil seal.
Noh. Jah. Kui teie veres voolab eskimote verd, siis tõenäoliselt ajate ennast nüüd enesekindlalt püsti, teete kolm sammu, lükkate käe küünarnukini lumme ning sikutate sealt võiduka ent vaoshoitud naeratusega välja peotäie kohevat sammalt ehk ivruiyaki nagu seda eskimote keeles nimetatakse.

Sammalt olgu rohkem kui muna
Kui teie esivanavanaisad aga eskimod ei olnud, siis tatsake lähimate puudeni ja asuge jalaga lund laiali lükkama. Nii-nii, mõned käbid, oksatükid. Ahaa… pohlavarred… hakkab looma. Seal kusagil on ka sammal. Näete… ongi. Roheline. Sammal on ka talvel roheline, kuna imeb endasse maapinnast õhkuva soojuse mõjul lumest sulavat vett.
Kraabi nüüd seda sammalt kokku ja topi taskusse. Kui sul on selline muna, mis pihku mahub, siis sammalt võiks olla vähemalt neli pihutäit. Aga parem kuus. Vutimuna puhul piisab ka neljast pihutäiest. Ja jaanalinnu muna puhul jällegi ei piisa.
Nonii, näpud külmunud, lumi saapasääres ja taskud samblast punnis, on aeg lõkke juurde tagasi tõtata. Selleks hetkeks on puud ilmselt juba ka tukkideks põlenud. Väga hea. Nii peabki. Sa ei taha ju suure vaevaga kogutud sammalt tulle visata. Sellest ei sünni midagi head. Kui siis ainult imposantne tossusammas. Aga see pole eesmärk.
Niisiis, aseta pool oma kogutud samblast sütele. Ikka see samblane pool üleval ja mullane pool vastu hõõguvaid tükke. Nüüd muna — samblale. Ja muna peale jällegi sammal. Nüüd aga niipidi, et samblane pool vastu muna. Et tekiks selline tore samblapirukas munaga. Ja nüüd oota. Usus või ära usu, aga hõõguvate tukkide mõjul läheb see samblapirukas kuumaks. Piisavalt kuumaks, et muna ära tahendada. Kümne minuti munad võite siinkohal küll ära unustada. Pigem kulub aega oma pool tundi.

Leib krõmpsuks, aga mitte liiga
Seda aega saate aga kasutada leivaviilu röstimiseks. Kas grillrestil või kividel, sõltub juba lõkkekohas olevast taristust ning sinu maitseeelistustest. Olgu siinkohal ainult öeldud, et kuumadel kividel küpsed leib ühtlasemalt. Restil, otse tule kohal, saab see aga kiiremini valmis. Juhul muidugi, kui sa seda ära ei kõrveta.
Järgmiseks ava kalakonserv. Kuigi vürtsikilu valmistamine metsas pole ilmvõimatu, on mõistlikum kasutada juba valmis tehtud toodet. Vähem käte määrimist ning loomulikult ka ajakulu, sest protsess võib kest üsna pikalt. Ja niikaua te metsas olla ju ei plaaninud.
Kui muna on keenud, kalad puhastatud ning leib röstitud, asu võileibasid valmistama. Kui võid kaasas pole, siis lihtsalt kiluleibasid. Paha ei tee ka natuke sibulat, aga kui seda ka pole, siis seda pole. Nagu öeldakse, mida pole olnud, seda pole polnud. Vürtsikiluvõileib maitseb väga hästi ka ilma sibulata. Head isu!

Vaja läheb:

muna

vürtsikilu

leiba

(sibulat)