Ka kohalikus baltisaksa köögis valmistati spetsiaalseid vastlaküpsetisi. Pärmitaignast kuklid või saiakesed täideti moosi, pomerantsikoorte või mandlikreemiga, küpsetati võis või ka paneeriti munas ning söödi soojalt.

Näiteks Katharina Fehre 1824. aastal ilmunud „Uus Kögi- ja Kokka Ramat” sisaldab Saksamaa vastlakookide retsepti. Ta soovitab valmistada hea pärmitaigna, millele lisada ka kaneeli ja kaks munarebu. Rullitud taignast tuleb lõigata ümmargused tükid, asetada neile tükike sõstra- või kirsimarmelaadi ning katta pealt teise taignasõõriga. Kooke tuleb küpsetada aeglaselt või sees, raputada peale suhkrut ja kaneeli ning süüa soojalt.

Vahukoorega täidetud ja taignamütsikesega kaetud vastlakukkel tuli siinsele toidulauale suhteliselt hilja – 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.

Eesti linnaperedes väga populaarses Lyda Pancki „Kasulise köögi- ja majapidamisraamatu” 4. trükis (1896) leiame juba tänapäevasele kuklile sarnasemad „vastlapäeva leivad”.
Tema õpetuse kohaselt tuleb „õige õrnast saiataignast küpsetada suveõunasuurused leivad”. Jahtunud kuklitest tuli lõigata üks ümmargune tükk kaaneks, segada sisu peeneks tõugatud mandlitega, sidrunikoore, suhkru, muna, rõõsa koore, pisut sulatatud või ja korintidega. Täidis pandi õõnestatud saia sisse, kaaned pandi peale, puistati peale hakitud mandleid ja tuhksuhkrut ning küpsetati kergelt läbi.

Selliseid kukleid serveeriti kuumalt spetsiaalse vastlapäeva piimasupiga, millesse lisati kaneeli ja roosi- või apelsiniõievett.

20. sajandi alguse kuulsa meisterkoka Jaan Koori raamatus „Kokaraamat 1331 söögivalmistamise õpetusega” (1900) leiame juba sarnase retsepti vastlakuklite nime all. Kukli täidiseks soovitab ta nii külma vahukoort kui ka kuuma segu peenestatud mandlitest, pähklitest, sidrunikoorest, munakollastest, keevast rõõsast koorest ja saiasisust.

Eesti Vabariigi ajal sai vahukoorega vastlakukleid osta paljudest kohvikutest ja kondiitriäridest.