MÕTTEKOHT | Teisel pool maakera korjavad lapsed vägivalla ähvardusel banaane ja kakaod. Aga mis see minu asi on?

Kujutage ette olukorda, kus te koristate perega põllult köögiviljasaagi, saadate selle kokku-ostjale, aga tulu saate täpselt nii napilt, et hing vaevu sees püsib. Maailmas on suuri toidutootmise piirkondi ja riike, kus töötaja vaesus on süsteemne. Aga miks see, et kellelgi teisel kuskil kaugel on halb, peaks mind üldse huvitama? Sest kui asi nii jätkub, pole meil siin ka varsti enam midagi süüa.

Mõtle ka sellele, et põldudel, istandustes ja eriti kaevandustes rabavad varahommikust hilisõhtuni täiesti ebainimlikes tingimustes ka väga väikesed lapsed. Nende kohta ­
ei kehti võrdlus, et me kõik oleme suvel peenraid rohinud ja sügisel kartuleid võtnud ja see meist normaalsed inimesed tegigi. Nad ei saa koolis käia. Sellistel lastel pole mingit lapsepõlve ja vägivald on nende elu osa. Seda ei saa lugeda normaalseks. Mida saad sina kohe täna teha selleks, et sinu toit oleks õiglasem? Võimalus on mitmeid!