“Me saame vaadata mõõtühikute kaupa toiduaineid ja oma kilogramme või et mingid teksad ei lähe enam jalga. Vaatad, et appi kui jube, mul tõesti ongi keskkohas sangad, teksapükstest vajuvad üle — ma ei taha neid!” Kristina on kindel, et sellise avastuse peale on võimalik paika panna, kuidas edaspidi toituda ja mida süü ning jagab üht kindlat ja alati toimivat nippi, mille ta on ise omal nahal järele proovinud.
Samuti valutab ta südant koolitoidu pärast: “Vahel jääb mulje, et me teeme küll asju riiklikult ja taome endale rusikaga vastu rinda, et “Voh! Meie riik! Me anname oma lastele tasuta süüa!”, kuid mulle üldse ei meeldi see tasuta-sõna. Koolisöök ei ole tasuta, vaid maksumaksja raha eest. Nii kurb vaadata, et suurem osa sellest läheb prügikasti. Mõned küll söövad, aga …”

Edasi lugemiseks: