10 huvitavat toidumõtet Oma Maitse lõppenud aasta kõige põnevamatelt persoonidelt

Oma Maitse aasta on olnud täis põnevaid ja meeldejäävaid kohtumisi ja mõtteid. Toome välja mõned meeldejäävamad mõtteavaldused meid inspireerivatelt inimestelt, millega uuele aastale vastu astuda.

Diplomaat Gita Kalmeti toidurännakud
“Pariisis käiakse väga sageli koos peresõpradega teatris. Pärast minnakse kuhugi istuma ja räägitakse. Ma olen isegi mõelnud, et see on kõige mõnusam osa kinos- või teatriskäigust ... Pärast hakkad nähtut restoranilaua taga timmima: “Kuidas sulle tundus?”, “Kuidas sina seda nägid?” Mulle meeldib niisugune jagamise osa kõige rohkem.”

Pärast hetkelist pausi selgineb Gita nägu: „Tegelikult me oskame seda ka Eestis. Hiljuti käisin sõprade juures sünnipäevapeol ja terve õhtu jooksul keerles jutt Tarkovski “Stalkeri” ümber.”

Söögist tähtsam ongi Gita jaoks suhtlus: “See, mida sa seal lauas pakud, on sinu enda mõtted, avatus. Pakud iseennast – see on ju kõige suurem, mida sa üldse saad pakkuda!”

Moonika Siimets: kuni küla veel elab
Õnneks on kõigil Eestis elavatel inimestele võimalus iga päev maaelu ja kodumaiseid väiketootjaid toetada, ostes ja nõudes oma kodupoodidest Eesti toitu. Kui see tundub liig kallis, võib minna hoopis matkarajale ning uurida ühtlasi, kas sealkandis on mõni talu, kust head-paremat kaasa osta.

Ma usun, et saate kaubale.

Voldemar Kolga: “Väga korralik naine, kes on pidevalt köögis ja teeb seal kõike — tema vastu kaob huvi õige varsti!”
“Meil on olemas fast food. Psühholoog Carl Honorél on raamat “The Slow Fix”, “Paranda aeglaselt”. Tema idee on selles, et kui me mingit asja kiiresti teeme, siis see lõpeb halvasti. Näite toob ta seljavalust. Sa määrid salvi haige koha peale ja saad selle ruttu korda, aga efekt on väga väike. Seepärast on hea, et fast food’i vastu on tekkinud slow food. Ka see on hea, kui sa saad toidu ajaliselt pikema aja jooksul kätte, istud enne sööki pool tundi restoranis. Sa tead, et sa saad siis väärtuslikuma. Aeglus on väärtus.”

Anna Lutter: majad hallid, sees neil värvilised imed
Anna on kõik stiilsed must-valged detailid klapitanud avaraks ja valgusküllaseks peopaigaks — kusjuures pidu ei ole siin mingi läbu ja pralle või plastnõusid täis lastekräu, vaid kõik on viimse detailini paigas, ilusad keraamilised disaininõud ja klaaspokaalid välistavad labasuse. “Sageli on laste sünnipäeval kõige hullem see, et kõik ostavad mingeid “ägedaid” Käsna-Kalle nõusid, laps võtab sealt ühe viineripiruka ja siis need nõud lähevad prükki. See on minu meelest nii hull! Kuudis meil on nõud olemas. Meil on ka nõudepesumasin. Kui ei mahu, siis jäetakse kraanikausi ääre peale ja ma pärast panen uue täie. Aga tähtis on, et inimene ­ei kasutaks plastiknõusid,” on Anna pisut heitunud inimeste tüüp­lahendustest sünnipäevade organiseerimisel.

Merilin Taimre ehk Paljas Porgand: söögisõltuvusest vabaks
Nüüd julgeb Merilin omale tunnistada, et tal oli palju aastaid söögisõltuvus, kuigi siis ta ei pruukinud sellest ise arugi saada. “Kui valin restorane selle järgi, kus ma TOHIN süüa, siis olen söögisõltuvuses. Kui loen kaloreid, siis samuti. Kui ärkan mõttega, mida süüa, siis see on söögisõltuvus. Kui ma olen kurb ja tahan sellepärast süüa, siis jällegi on midagi valesti. Ma arvan, et umbes 70% inimestest on söögisõltuvuses.”

Sõltuvustest vabaneda aitab meil oma sisemaailmaga, emotsionaalse kehaga tegelemine. Ükskõik mis sõltuvusega on tegu, alguse saab see emotsionaalsest enda mitte­toetamisest. “Kui meil on õnnetu olla, on tüüpiline asi, mida ka telekast on näha, see, et naised söövad jäätist. Telekavaatamine viib su mõtted muredest eemale ja ka söömine kannab mõtted mujale. Telekat vaadates sa elad nähtud karakteritele nii palju kaasa, et su aju arvab, et oled samas tegevuses sees — ja nii saadki vajalikku dopamiini või õnne­hormooni, või kui sa vaatad action-filmi, siis adrenaliini. Toit omakorda annab sulle dopamiinilaksu kätte. Annad endale väliste faktoritega emotsionaalselt seda, mida peaksid suutma lahendada seesmiselt.”

Kaisa Selde: “Ma ei saa aru, miks tehakse liha, mis ei ole liha!”
Eestis imestab taimetoitlasest näitlejanna selle suuna üle, kus kõik peab olema fake: “Ma ei saa aru, miks tehakse liha, mis ei ole liha. Mulle taimetoitlasena ei maitse liha ja ma ei taha seda kuidagi asendada.” Ka väljas söömas käies meeldib talle ikka aru saada, mida sööb. Lisaks võiks see toit olla vürtsikas.

Linnast maale. Ökolt elama
Hiiumaal nõgesetooteid laiale maailmale tutvustamisel tuleb Margit Pruulile appi Eesti loodus ise. “Maailma mahemessidel mõjub see väga hästi. Seal on kõik orgaaniline, ja siis ma panen oma trumbi lauale — metsik. “Teil on organic, aga mul on wild!” “Päriselt ka või?! Kas käidki metsast korjamas?” Meie jaoks tundub see väga normaalne, aga ka paljud Euroopa riigid juba mõtlevad, et sellist asja ei saa olla, pole võimalik! Rikkumata loodusega alasid jääb järjest vähemaks ja ka taimetundmine on kaduv kunst.”

Sõda ja saiad: endise missioonisõduri Riho Kurisoo kardinaalsed elupöörded: kondiitriamet perekohvikus ja võitlus kõrivähiga
Näiteks on Riho välismaistest ellujäämiskäsiraamatutest lugenud, et iga maailmas vonklev uss ja madu kõlbab süüa. Uudishimust on ta nii nastiku kui konna metsas järele proovinud — ikka grillitult, kuis muidu. “Mõlemal on väga hea liha. Ussi sõin kaitseväe ellujäämislaagris, püüdsime seal nastiku kinni. Võtad tal pea ja naha maha ning küpsetad liha lõkke peal. Samamoodi konnasid. Konnal esimesest poolest pole midagi võtta, söödavat on alumises osas, kus on koivad. Konnal tuleb ka nahk maha saada, välja tuleb ilus roosa taine liha, mis on eriti pehme. Ussil on kerge vähiliha maitse ka veel juures,” avab ta metsa saladusi.

Aarne Vaik mõtisklused söömadest ja joomadest: armastus käib kõhu kaudu küll, aga sellega saab ainult mehi püüda, naisi kõhutäiega kätte ei saa
“Viimasel ajal ma olen tähele pannud, et toit ei ole ainult nälja pärast. Justkui Vana-Roomas, toit on pidu. Taldrikutäis on vahel nii kaunis, et ei julgegi puutuda  – nagu maal, täiesti esteetiline. Et toidu kõrvale tuleb ilu mõiste, on uus, tsivilisatsiooni arenguga tulnud nähtus. Suur samm edasi, seda võib esile tõsta.

Elamustest on ka toidumuusika peen teema. Mõned mehed oskavad seda hinnata, doseerida ja näidata. Kõrtsisumin peab olema, kui viinavõtmiseks läheb. Kodus üksinda ei ole seda. Naine võib tantsida ja kõik võib kena olla, aga suminat ikkagi pole.”

Rita Ray: “Lauljatega käib kaasas suur teejoomine”
“Eesti peokorraldajate põhimentaliteet on see, et kui nad tellivad esineja, siis pannakse ta esinema täpselt ajaks, kui inimestele tuuakse söök ette. See on nii jabur, kui tehakse häid üritusi, aga ei suudeta mõelda, et see ei ole üritusele kuidagimoodi kasuks, kui sa paned mõlemad asjad samaaegselt toimima. Mulle ka meeldib söök väga. Kui ma olen näljane, siis ma söön isuga ja mul on hea meel, et saan süüa. Muidugi ma ei saa samal ajal keskenduda esinejale.

Kuid esinejana on siis ainus, mida võid teha, see, et hakkad keskenduma igale inimesele personaalselt, vaatad, kuidas ta kahe suupoolega sülti õgib, ja leiad temaga silmkontakti. Niipea kui see on leitud, hakkab inimesel veidi piinlik, ta lõpetab söömise ja jääb sind kuulama. Niimoodi otsid kõik inimesed üles. Väga piinarikas ja tülikas. Esinejale on see nii nõme! Mitte midagi hullemat ei ole, kui et artist peab andma kontserti pooleldi söögikoomas olevatele inimestele.”