Peatoimetaja pühademõtisklus: jõulusüldi- ja vorstiteost tekkivat õnnetunnet raske kirjeldada neile, kes tohutust vaaritamisest hoiduvad
Kui mulle meeldib juba nädal enne jõule mööda poode rassida ja head-paremat söödavat kokku osta ning sellest siis tasapisi hakata keetma sülti ja soolikatesse toppima vorstisegu, siis on tekkivat õnnetunnet raske kirjeldada neile, kes tohutust vaaritamisest hoiduvad. Viimased on enamasti tänuväärsed sööjad ja maitsete nautlejad, kes söömise vahel võtavad lauluviisi üles ja hoolitsevad seltskonna heaolu eest.
Getter Jaani perekond avas meile ukse oma koju, kus juba lõhnasid ahjusoojad jõuluvorstid ja rulli keeratud piparkoogitainas. Toit valmis keset nelja põlvkonna siginat-saginat ja jõululugude jutustamisi.
Käisime ka kaptenite külas Käsmus, kus meremuuseumi bioloogist peremees Aarne Vaik pajatas elukorralduse suurimatest muutustest. Ta pahandab liigintensiivsuse pärast nii põllumajanduses kui kalanduses ja nendib, “et ega me tea, mitu kultuuri on juba hävinenud toidu pärast”. Samas usub ta eestlaste sitkusesse ja ideede paljususse.
Ideid jagub ka kargetes Põhjamaades. Legendaarne Taani kokk Rasmus Kofoed nuputas kõige karmimal eriolukorra ajal välja uue äriidee taimetoidurestoranist ning katsetab enda peal, kui jätkusuutlik see toitumisstiil on. Jõulud on temagi jaoks eelkõige perekeskne.
Veel soovitan läbi lugeda sommeljee nõuandeloo roosa veini areenile tulekust. See muidu suviti hästi libisev vein sobib jõululaual imehästi nii liharoogadega — isegi verivorstiga! — kui ka magusa juurde. Veel säriseb meie jõululaual seapraad, suures kausis serveerime kõrvale hapukapsasalatit, vaagnal väriseb liharikas sült. Kuidas lookas lauda katta nii, et jääke oleks vähem? Sedagi annab korraldada. Järgnevatel päevadel saab lihaprae lõikudest valmistada ramen’it, kalast aga vormirooga, ja kui sülditeo ette võtad, siis saad osa sellest säilitada hoopis purgis nagu konservi.
Rahulikku jõulukuud ja maitsvaid söömaaegu!