Seeneniidistiku leem … loksus pisikesest kausist kohe laua peale. Selge pilt, meeli tuleb veel teritada. Aga viimaseks äparduseks see jäigi, edasine sujus juba paremini. Sinimerikarbid olid küpsetatud männiokastel ja männioks hõõgus ja tossas ka lauale toodud kausis. Tekkivat metsarahva ürgtunnet tasakaalustas mõnusalt euroopalik kihisev Cremant du Jura Tissot ja joogivalik oli väga osavalt paika pandud kuni söömaaja lõpuni või veel enamgi — Prantsuse, Itaalia, Austria, Ungari ja Lõuna-Ameerika Vabariigi veinidele pani üllatuspunkti reispassiks pakutud viskinaps, kus andsid tooni must küüslauk ja mustasõstraliköör. Kuid selleni jõudmiseks oli läbida veel meeldiv maitsemaraton.

Soolatud siig kurgiseemnetega üllatas serveerimisviisiga, tasakaalus kurgimarinaadilikus vedelikus hulpis siiafilee — iga meresõbra hommikuunistus. Imeõhukesi peediviile saatis tugevalt suitsutatud kitsejuust ja edasi läks veel lõkkelisemaks, lauda jõudis kadakaokstel küpsetatud kammkarp. Röstitud põdrasüda libises taldrikule pikkade keelt meenutavate viiludena, luuüdi ja salatikraam mahlasuseks juures.

Õhtusöögi lõpetas ahjuõun ebaküdoonia ja ternespiima karamelliga — ternespiim on tuntud oma nakkusvastaste omaduste poolest, praegusel ajal ideaalne. Suud puhtaks veel kikerhernebesee ja eelnimetatud imenapsuga.

Kolmetunnise naudingu järel koju liikudes mõtled Peeter Pihelile tiitleid, epiteete ja hüüdnimesid välja: keskkonnakokk, ökojalajälje-chef, viikingi-Peeter, lõkkesuitsunõid.

Huvitav kogemus.