Kodumaine kurgi- ja tomatikasvataja teab, miks talvine poetomat nii maitsetu on
Möldri talus on aiandusega tegeletud 25 aastat. Neli aastat tagasi võttis noorperemees Jüri Laur ettevõtmise üle oma vanematelt tuues sinna värskeid teadmisi ja automatiseeritust. “Maaelu on mind tõmmanud kogu aeg,” ütleb ta. Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool ning Maaülikooli taimekasvatamise eriala seljataga, tuligi Jüri tallu tagasi.
“Ma polnud kindel, kas see, millega tegeleda tahan, on just tomati- ja kurgikasvatus, kuid kuna sellega oli meil juba aastaid tegeletud, tundus kõige lihtsam sellega jätkata.” Tubli töö on vilja kandnud: eelmise nädala reedel pärjati Möldri talu Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja tänuüritusel „Parim Talu 2020” tiitliga.
Jüri teeb lahkelt ekskursiooni talu kasvuhoonetesse. Neid on kolm ning need on lõpmata pikad. “Kaks neist pole ostetud, vaid isa poolt aretatud ja leiutatud. Ta on kõik ise välja mõelnud - küttesüsteemidest kuni kasvuhoonekaarteni välja,” ütleb Jüri. Kolmas kasvuhoone rajati noortaluniku toetuse eest.
Kui muidu mõõdetakse talu suurust kas loomade arvu või hektarite järgi, siis kuidas mõõta tomati ja kurgikasvatustalu suurust? Kas ehk taimede arvuga? Ei, sest see muutub pidevalt. “Mul on kurgi- ja tomatitaimi igas vanuses ning see on pidevalt muutuv, sest tahan saada pidevalt hea kvaliteediga saaki.” Jüri soovitab tootmise suurust mõõta näiteks kasvuhoone ruutmeetrite järgi. “Möldri talus on kasvuhoonete all 1300 ruutmeetrit.” See teeb Möldri talust üsna suure tootmistalu. Jüri on sellega nõus, kuid ütleb, et Eestis on veel palju suuremaid kasvatusi ning lausub siis, et kasvamise plaane tal hetkel pole.
Terve suvi möödub kurke korjates
“Praegu on selline paras kogus. Saan oma toodangu hästi ära müüa ja kaupa ei kuhju ka ette. Laienemise asemel pigem investeerin automaatikasse, et endale vaba aega tekitada,” ütleb ta. Kuigi ka praegu on juba selles osas suur töö ära tehtud- kastmine käib automaatselt ning samuti ka väetiste doseerimine. Küttesüsteemi saab jälgida toast arvutist ning kui isegi midagi juhtuma peaks, hakkavad alarmid tööle. Mis aga jääb alati olema käsitööks on saagi korjamine. Ja nii toimub Möldri talus igal õhtul poolteist kuni kaks tundi kurkide korjamine. “Kahekesi naisega tuleme. Kui suvel on väga palav, siis alustame õhtul üheksast, sügisel saame juba kuuest kindlasti korjata.” Kõrghooajal, ehk kuskil jaanipäeva paiku võtab korjamine eriti kaua aega- olenevalt päevast võib siis kuluda kolm- neli tundi. Tomatitega on aga lihtsam- neid ei pea iga päev noppima. Kurkide osas jälgib Jüri klientide ootusi. “Näiteks augustis on hoidistamise aeg ja siis tahetakse väiksemaid kurke purki panna. Nii me siis korjamegi sel ajal tavapärasest väiksemaid,” ütleb ta.
Kuna tegemist on pereäriga, siis kaasa löövad nii Jüri vanemad, kui väikese poja Rubeni kõrvalt ka naine Siret, pole abikäsi väga kuskilt võtta. Ja nii ei toimu Lauride peres ka suveperioodil suurt puhkamist. “Üheks ööks saame sõpradega mere äärde telkima minna, kuid teist ööd enam eemal olla ei kannata. Kurk tahab korjamist,” ütleb peremees.
Tõeline puhkuseperiood hakkab Möldri talus alles talvel, sest kurki ja tomatit kasvatatakse vaid veebruarist oktoobri lõpuni. “Talvel kasvatamine nõuaks valguslampe ja seda investeeringut me teinud pole.” Seega on Möldri talus neli kuud, mil toodangut pole. “Esimesed kurgid külvame veebruaris ja see tähendab, et märtsis saame juba esimesi kurke.” Aga talvelgi niisama ei istuta. “Loomulikult jõuame puhata ka, aga sel ajal tuleb teha metsas küttepuid, millega kevadel ja sügisel kasvuhooneid kütta.”
Tomati- ja kurgipuud
Möldri talu kurgi- ja tomatitaimed näevad pigem välja kui kurgi — ja tomatipuud, sest on nii võimsad, kõrged ja saagirikkad. Kuidas see võimalik on? “Mingi saagi saavad kõik, kes tomati- või kurgiseemne mulda panevad, aga selleks et professionaalsel tasemel saaki saada, peab ikka teadmisi olema,” ütleb ta. Jüri räägib, et peenhäälestusi nii kurgi- kui tomatikasvatuse puhul on palju, kuid ka tema puhul on veel arenguruumi. “Eks aastatega on neid teadmisi nopitud, kuid igal aastal mõtlen ikka ja jälle sellele, et mida võiks järgmisel aastal paremini teha.”
Kui ta koolidest tagasi tallu tuli, katsetas ta erinevate sortidega, kuid õige pea sai selgeks, millistega edasi minna. “Näiteks tomati puhul kasvatan Amanetat, sest ta on lihatomat, pisut tugevamate viljadega kui Eesti oma seemned - Vilja ja Malle. Kuna poodides ja turul katsutakse tomateid palju, siis lähevad need kergesti plekiliseks ja katki ning ei kõlba siis enam turustamiseks.” Ka kirsstomatitel on oma kindel sort. Need maitsevad kui maasikad.
Möldri talu toodang realiseeritakse enamjaolt Pärnu piirkonnas. Seda ostavad heameelega kohalikud restoranid, kohvikud ja poed. Samuti saab Möldri talu tomatit ja kurki läbi Pärnu OTTi (Otse tootjalt tarbijani - toim.). “Kui tuleb korraga suuremaid koguseid, siis saan viia ka kahte hulgilattu ning käia ise Pärnu turul müümas. Enamasti müüngi oma saagi kohalikuks kogukonnas maha.”
Jüri sõnul saab tal endal värskest kurgist kiiresti isu täis, kuid tomatiga on teine lugu. “Tomativõileiba võin vist tõesti kogu aeg süüa.” Lisaks maitsevad Jürile naise poolt tehtud erinevad tomatipõhjal valmivad tšillikastmed ja ketšupid. “Neid tegime varem laatade jaoks ka, aga sellel aastal on nii paljud laadad ju ära jäänud.” Kes aga tahab, saab neid kokkuleppe korras Möldri talust siiski osta.
Miks poetomatid talvel maitsetud on?
Jüri perel on vedanud, sest nad ei pea poest talvist maitsetut tomatit ostma. Aga miks talveperioodidel poes müügil olev tomat nii maitsetu on, selles osas on Jüril oma teooria. “Minu arusaam on see, et need ju korjatakse rohelisena ära ja need valmivad kuskil konteinerites müügikohtade poole rännates. Kui ma korjan tomati tulipunasena ja järgmisel päeval müün ta maha, siis mul ongi ta ka maitsev ja seda tahetakse veel osta. See on see peamine põhjus, ma arvan.”
Lisaks tomatitele ja kurkidele, mille poolest on Möldri talu Pärnu piirkonnas tuntud, kasvatavad nad ka mahedalt teravilja. Sel aastal oli kuuekümne seitsmel hektaril näiteks rukis maas. Aga kaks aastat tagasi kogus Möldri talu kuulsust hoopis rukkililledega. “Kuna viljeleme põldudel mahepõllumajandust, siis tuli meile umbrohuna sisse rukkilill. Terve põld oli sinine.” Et ilusast vaatepildist ka kasu oleks, korjati rukkilille kroonlehed käsitsi kokku ning kuivatati ära. “Sellest sai päris hea müügiartikkel,” meenutab ta. Kuna rukkililleuputus sattus ühele aastale ka EV100 tähistamisega, kasutati neid laialdaselt erinevate piduroogade kaunistamisel.
Talu valdustes ringi käies hakkab silma aga veel üks kasvuhoone, mis näeb rohkem traditsioonilise kasvuhoone moodi välja nii mõõtudelt kui ka välimuselt, kuid talu peremehe sõnul on tegemist hoopis kilesaunaga. “Ka see on meie endi ehitatud ja uskumatult mõnus.”
