Jahimehi kuulates saab kohe selgeks, et linnaga neil suurt pistmist pole. Harrastuskokk Kaupo Toom kinnitab seda ja teeb üldistuse laiemaltki: “Mul on jäänud mulje, et Eestis on tekkinud kahestumine: noored linnainimesed ja kõik ülejäänud mittelinnainimesed. Seal ei olegi vahet, kas noored või vanad. Nad teavad, kui palju tööd on vaja teha selleks, et porgand lauale saada. Linnainimesed hoiavad hea meelega käes hamburgerit, hot dog’i, nad tarbivad lihatoodet, aga halvustavad tugevalt kõiki protsesse, mis selle nende kätte toovad. Hästi kriitilised on need inimesed, kes ei ole toiduga seotud protsesse näinud lapsest saati.”

Kütitud liha läheb kas lihatööstustesse või enda tarbeks. Jahimehed ise liha müüa ei tohi ja kummalisel kombel pole Eestis ka ühtki jahipoodi, kust ulukiliha osta – isegi veebipoodi mitte. Mujal maailmas on üsna tavaline, et saad sellisest poest valida just endale sobiva lihatüki – põdralihast krokodilli omani välja.

Edasi lugemiseks: