Õllestiilide kiire välimääraja: mida tähendab IPA, mis on porter või milliseid Weissbier'e on olemas?

Me kõik teame ja oleme näinud, kuidas pea igas vähekegi suuremas sõpruskonnas on tekkinud üks või mitu õllefanaatikut, kes toovad külakostiks kaasa mõne huvitava joogi, mida nad võib-olla isegi pole veel proovinud. Neid painab uudishimu, mis sel pakkuda on, sest nad on kas kuulnud sosinaid ja lugenud sildilt, mida kõike võiks sealt maitsete hulgast leida. Et selline maitsetuur kulgeks lihtsamalt, on hea teada õllede stiile.

1 India Pale Ale või suupärasemalt lihtsalt IPA

See on ilmselt kõige tuntum stiil, mis võlgneb oma taassünni praegu käimas olevale õllerevolutsioonile. Algselt oli selle sünni taga puhas vajadus, sest britid tahtsid oma kolooniates samuti õlut juua, aga pika merereisi käigus läks õlu pahaks. Selle vältimiseks pandi jooki rohkem humalat, kuna see on looduslik säilitaja. Õlu jõudis küll kohale, aga kuna humal annab ka palju maitset, oli see õlu palju mõrum, kui tavaline ale. Meie õnneks aga läks see rahvale peale ja selle tegemist jätkati.

IPA mõrudus on nüüdseks täiesti harjumuspärane ja seda oodataksegi sellelt joogilt, lisaks pakub pinget juurde, kas seal on puuviljaseid maitseid või on see erakordselt tsitruseline või vastupidi eriti kuiva ja vaiguse maitsega. See kõik oleneb juba pruulmeistrist ja millist õlut ta täpselt teha soovib.

2 Weissbier/ Witbier

Nisuõlled saab jaotad veel omakorda pisemateks stiilideks ja tihti tehakse seda riigiti ja kolmeks. Kõige lihtsam on eristada omavahel Saksa, Belgia ja USA stiile.

Saksa Weissbier on nendest kõige hägusem ja linnased tulevad seal kõige enam esile, kuna sinna lisatakse kõige vähem muid vürtse. Tihtilugu saab aroomist eristada banaani ja nelki ning nisust tulev kerge magus maitse jääb pikalt pidama.

Belgia Witbier on tavaliselt vähem hägune, kui seda on Saksa oma ja tunnetuselt ka kergema maitsega. Sealsed pruulmeistrid ei lase kammitseda ennast ühestki reeglist ja lisavad erinevaid ürte ja vürtse sisse nii palju kui hing ihaldab ja just see on tihti see, mis annab kergust ja värskust juurde.

Ameerika variant on võrreldes eelmistega kindlasti kõige mõrum. See on samuti hägune, aga kui Euroopa nõbudel pole humala mõrudust peaaegu üldse tunda, siis siin tõstab ka see juba natuke pead. Tihti on lisatud juurde ka tsitruskoort, mis annab veel kerget mõrudust ja värskust omakorda juurde. Tihti lisatakse klaasist juues samuti viil mõnda tsitruselist.

3 Porter ja Stout

Mõni õllesõber ütleb kindlasti, et neid peaks kindlasti eraldi kirjeldama. Siinne kirjutaja on võtnud voli ja pannud need siiski ühte patta. Põhjus selleks on väga lihtne, nimelt on praeguseks ajaks piir nende kahe stiili vahel läinud niivõrd häguseks, et isegi väga hea maitsemeelega inimene, kui panna talle ette klaas porterit ja stouti, ei pruugi vahet teha, kummaga on tegu.

Mõlema stiili puhul on tunda tugevalt röstitud linnaseid, mis annavad vahel kohvist, vahel mõruda šokolaadi nooti. Neil mõlemal võib olla juures kerget karamelli ja küpsete puuviljade nüanssi.

4 Laager

Nüüd käes väga tähtis moment meie listis. Kõiki õllesid on võimalik kategoriseerida kas Ale või Laager ja kõik eeltoodud stiilid lähevad Ale alla. Vahe tuleb sellest, et kasutatakse erinevat pärmitüve, mis töötab õlles kaht eri moodi.

Klassikaline laager on kirgast kuldset tooni, vahel heledam, vahel tumedam. Enamasti pole humalatega liialt pingutatud ja linnastest tulenev kerge leivasus koos tugeva karboniseeritusega teevad temast äärmiselt värskendava joogi, mis on ka hea kaaslane peaaegu iga söögikorra kõrvale.

5 Tšehhi Pilsner

See koolkond väärib kindlasti eraldi mainimist. Ta kuulub samuti laagri perekonda, aga võib öelda, et tegu on selle perekonna isaga. Nimelt rajas just see stiil 19.sajandi keskel teed kõikidele teistele laager-tüüpi õlledele.

Tšehhi Pilsner on oma karakterilt küll sama kerge ja lihtsasti joodav, kui teised laager-tüüpi õlled, aga humalaid on siia rohkem lisatud, mis annab talle väga hästi äratuntava kergelt mõru kuvandi. Eriti hästi tuleb see esile veel selle õlle filtreerimata versioonis, aga seda liigub palju vähem ringi. Seega kui jääb kusagil silma, tasub kindlasti proovida.

6 Dunkel või tume laager

Tihti eeldatakse, et tume õlu on tugev ja kange ja tummine, see pole aga alati nii.

Dunkeli puhul on linnased röstitud tugevamalt, kui tavalise laagri puhul, aga kangust pole üles sellega aetud, enamasti jääb see ainult 4-5% vahele. Tihti annavad ka karamelliseeritud linnased kerget magusust juurde, mis balansseerib hästi tumedatest linnastest tulenevat röstisust.

7 Sour

Siia saab ka kokku pigistada mitu stiili, hapukas Gueuze, soolane Gose jne ning nad maitsevad täpselt nii nagu pealkirjast võib lugeda. Jah neil on mitmed erinevad nüansid, mis teevad nad äratuntavalt erinevaks, aga ühine nimetaja – hapu – on neis kõikides kindlasti olemas.

Viimase paari aastaga on see stiil tohutut populaarsust kogunud ja täitsa arusaadav ka, miks. Sour eristub kõikidest harjumuspärastest maitsetest väga tugevalt ja on seetõttu põnev ja kutsub proovima. Lisaks on see ideaalne, särav ja värske kaaslane. Eriti just suvel, kui väljas on palav ilm.

Õlledest andis ülevaate kahesajandat tegutsemisaastat tähistava Saku Õlletehases õllesaadiku ametit pidav Jürgen Tiisler.