Orca Seafoodi asutaja ja omanik Marni Gunnar Simonsen ei ole lihtne mees, kellega kaupa teha, sest selleks, et just tema püütud mereande – peamiselt langustiine – osta, ei piisa ainult rahast. Vaja on luua usaldus, et kalur võtaks üldse vaevaks hakata tihti kullast kallimaid koorikloomi lennukitega maailma eri nurkadesse saatma.

Vaja on minna saartele kohale, koos ringi tiirutada, süüa, juua ja tõestada, et Fääridelt püütud mereannid lähevad headesse kätesse. Norra homaariks, Dublini lahe krevetiks, itaalia keeles scampi’ks ja Hispaanias cigala’ks kutsutav langustiin on üks Atlandi hõrguma meki ja mõnusama tekstuuriga mereande, mis õigesti kasvanuna, õigesti valmistatuna ning värskelt sööduna annab tagasi eluisu ja hingerahu.

Simonseniga kaubale saamine on omamoodi kvaliteedimärk, sest just tema püütud langustiinid, siilikud ja muud mereannid on aastaid maailma parima restorani Noma menüüs, neid saab tellida Moskvas asuvast tippköögist White Rabbit, Kopenhaageni kultusrestoranist Iluka ja nii mõnestki teisest Michelini tärniga restoranist. Tallinnas aga näiteks restoranist Noa, sest Simonsen tuli ise oma kaupa tippkokk Tõnis Siiguri kööki pakkuma.

Miks on Fääride langustiinid nii magusad?

Fääri saared on Taani koosseisu kuuluv saareriik Atlandi ookeani põhjaosas, mis koosneb 18 suuremast kaljusest ja maalilisest saarest. Saarte nimi – Fääri saared – tähendab otsetõlkes lambasaari ja lammas on ka Fääri saarte sümbol – seda on kujutatud ka nende vapil. Fääri saarte elu keerleb valdavas osas ümber kalanduse ja majanduse olukord sõltub otseselt rahvusvahelisest kalaturust ning selle võngetest.

Fääri saarte ümber elavate ja kasvavate mereandide imelise maitse ning kvaliteedi tagab pidevalt sama temperatuuri ja kasvutingimusi pakkuv soe Golfi hoovus. Just koorikloomade puhul määrab elukeskkond selle, mismoodi nad maitsevad ja millise tekstuuriga on nende liha. Järgmine oluline moment on see, kuidas mereande püütakse, kuidas neid säilitatakse ja restoranidesse laiali saadetakse. Golfi hoovuse pidev kõrge temperatuur on see, mis muudab langustiinide liha lausa magusaks, hõrk tekstuur annab aga lihale suutunde, millesarnast raske kopeerida.

Simonsen pole kaugel sellest, et teeks isiklikult igale langustiinile enne restoranidesse teele saatmist pai. Oma äri on mees ehitanud üles sellele, et ta tunneb isiklikult iga oma kalurit ja on töötanud välja uued loomi kaitsvad püügimeetodid. Täpsemalt tuuakse näiteks kõik siilikud merest välja käsitsi neile järele sukeldudes, langustiine püütakse aga ainulaadsete mõrdadega vaid 2–3 kaupa – kõik ikka selleks, et mitte kuidagi kahjustada nende mereelukate tervist ja tuju. Tuju tuleb langustiinide puhul mainida, sest stress tapab neid elukaid rohkem kui füüsiline vigastus. Stress muudab ka nende liha pehmeks, lõhub tekstuuri ja selline liha pole ei maitsev ega naudingut pakkuv.

Süüakse toorelt ja grillitult

Jutuks olevate mereandide puhul on üheks oluliseks tõsiasjaks see, et neid tuleb süüa võimalikult vähe töödelduna, vaid pisut maitsestatuna ja õigetes kastmetes. Seda ikka selleks, et saaks nautida nende loomade looduse poolt kaasa antud õigeid maitseid, tekstuuri ja mahlasust. Fääridel on langustiinide söömise kõige levinumaks viisiks need 12 sekundiks maisestatud keevasse vette kasta ja seejärel toorelt konsumeerida.

Kuid olenevalt langustiinide suurusest on nende valmistamiseks ka teisi mõnusaid viise, mis samuti hoivad kinni sellest vähese töötlemise reeglist. Grillimine on üks võimalus, kuidas anda langustiinidele kiiresti kerge suitsune-grilline mekk, süües neid aga taas üksnes kergesse või-sidrunikastmesse kastes. Prantslaslik viis lõigata kergelt haudunud langustiinid pikkupidi pooleks ning kasta neid võikastmega annab lihale juurde kreemisust ja rammusust.