TOIDUREIS | Vilnius-Kaunas-Palanga: Valmiermuiža, vihmavarjumine tanklates, peedisupp ja kümnes versioonis kartulid
Pole midagi mõnusamat kui kesksuvine motomatk ümber koduse Baltikumi. Eriti veel siis, kui kihutamist, matkamist ja ringivaatamist läbib punase niidina toidunaudingu tagaajamine. Kui ehk kahe põhjapoolsema riigi – Eesti ja Läti – gastronoomia on ebaselgem, siis Leedu lööb selles vallas üllatava selgusega.
Ikka ja jälle kehtib vana hea tõdemus, et enne kui põrutad Pariisi, käi ära Nuustakul või Assamallas. Nii tekkis suvel anno 2019 mõte tiirutada pisut koduses Baltikumis. Juba aastaid motomatkamisega tegelenud kodanikuna on Eestile eri suundades ja kiirustega nii 10–15 tiiru peale tehtud, kuid Läti ja Leeduga on olukord teine: sealt on Euroopa suuremate keskuste vahet sõites enamasti vaid kiiruga läbi kihutatud.
Fookus langes Leedule, kus oli plaan sirgel Vilnius-Kaunas-Klaipeda (sealt tegelikult kohe Palangasse ja Nidasse) kogeda seda tõelist Leedut. Tsiklimatkajana on oluline nautida teid ja kallutamist, nuusutada visiiri alt linnaõhku ja maalebrat. Gastronoom minus – nagu enamasti – jäi peale ning teekond liikus ikka radadel, kust oli võimalik leida paremat toitu, jooki ja aroome.
Eestist Leetu minekul tuleb aega planeerida, sest teed pole parimad, igal pool ei saa ladnalt sõita ning teele jääb palju piiratud kiirusega asulaid. Rahulikuks kulgemiseks on see mõnus tempo, kuid kui on soov lihtsalt rannikule või pealinna kohale jõuda, ajab vahel närvi. Aga juba kohal olles ootab ees Vilniust läbi Kaunase Klaipedaga ühendav neljarealine kiirtee, kus piirkiiruseks oleva 130 km/h sõites saab tunda kõige aeglasema sohvri tunnet. Leetu jõudmine on vaevaline, seal liiklemine aga imekiire.
Valmiermuiža ja istumine tanklates
Kui ma oleksin hasartmängur, läheksin kohe kasiinosse ja äsaksin kogu oma maise vara ruletilaual punasele, sest suutsin nädalase tsiklitiiru ajal mõlemaks pikemaks sõidupäevaks valida sellised, kus taevas oli erinevat tooni (hülge)hall ja vihmasadu pidevalt kas pea kohal, ootel või äsja lõppenud. See aga tähendab lisaks närvilisele taevasse vaatamisele ohtraid peatuseid kohtades, kus antakse süüa ja sooja jooki. Tallinnast läbi Tartu startides oligi esimene „vihmavari” Valmiera mõisasse püsti pandud pruulikoda.
Kümnendivanune pruulikoda on väga õiglaselt ja mugavalt just tee äärde paigutatud, et väsinud ja märg rändur saaks peatuda ja plaane teha. Kuna Valmiermuiža põhitooted kolisid kiirelt pärast ostu motika küljekottidesse ootama hilisõhtust saabumist Vilniusse, läks loosi kohaliku bistroo menüü, mis pakub nii kergemat kui raskemat, nii kiirelt kui aeglaselt. Kõige toredam on aga asjaolu, et kuigi pruulikoja suurim eksportturg on Eesti, ei jõua mitte kõik nende õlled meie poodidesse. Nii oli hea muretseda omale nii mõnigi uus jook peaaegu otse kraanist – näiteks mõnus suitsuse maitsega laagriõlu või põrandal linnastatud viljast pilsner. Reis oli saanud mõnusa alguse.
Nagu mainitud, siis terve päev kas sadas, oli just sadanud või ähvardas sadama hakata, seega sai vihma lõppemist oodates konutada ka paljudes tanklates. Huvitav oli asja juures see, et minu hommikune start toppas nii 30 minutit, mille tõttu sai kuni sügava pärastlõunani rahus vihma järel sõita. Kuid mootor on loodusest kiirem ja Riia lähistel Ieceval sain vihma kätte ning pidin siirduma kohustuslikule söömispausile. Hambusse sattus kohalike hipsterite poolt vanas autoremonditöökojas valmistatud burger halloumi juustu ja peedimarmelaadiga. Kui mitte võtta arvesse aega ja ruumi, oli tegemist võrreldamatult nauditava einega – pole enam ammu mägede poegade juustu sellises vormis söönud. Kreemine ja kergelt krõbeda äärega juust ning peet sobisid kokku kui valatult.
Peedisupp ja kümnes versioonis kartulid
Läti mööduski kui unenägu, saateks kiivrisse surutud kõrvaklappidest kostuvad arutlussaated ja Rammsteini parimad palad (järeleaitamistund kontserdiks – bänd lammutas 6. augustil Riias). Leedus aga lõhnas kuidagi lõunamaiselt, olgugi et kaugused tolle päeva stardi ja finiši vahel polnud palju suuremad 700 kilomeetrist. Leedu oli eesmärk ja Leedus hakkasime ka tõsiselt sööma.
Suurriigina – tegelikult lausa kuningriigina – 13. sajandi esimesel poolel tänu Mindaugasele alguse saanud Leedu rahvas peab sarnaselt Eestile oma olulisimaks rahvustoiduks musta leiba, mida kummalisel kombel enamikus restoranides, kohvikutes ja baarides üle Leedu ei serveeritud. Küll aga kirjutavad sellest absoluutselt kõik Leedu kohta midagigi arvavad raamatud ja reklaamajakirjad. Kui aga õiget rukkist valminud musta leiba maitsta sai, ei erinenud see palju meie oma kallist leivast: maitselt hapukas, soolakas ja väga mõnus.
Teiseks rahvustoiduks on Leedul aga külm peedisupp, mida serveeritakse kas paari keedetud või ahjus valmistatud kartuliga. Peedisupp on roog, mis just suvel on menüüs praktiliselt igas einelas – kohvikust bistroo ja baarist restoranini – ning leedulane armastab seda rooga tõeliselt. Kuhugi sisse astudes jääb kohe silma laudkondade kaupa roosasid taldrikuid, millelt kas süüakse või on just söödud seda hapukat ja jahutavat rooga. Peedisupi eripära on see, et olenemata hinnaklassist serveeritakse seda rooga vaid mõne euro eest, supp on tervislik, täidab kõhtu ning sobib nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks.
Leedulase kolmas lemmiktoit on juba mainitud kartul – võib kohe ära öelda, et leedukad on kartulihullud –, seda siis kümnetes eri vormides: pannkoogina, tsepeliinina, vormiroana ja nii edasi. Kartuli populaarsust Leedus saab selgitada samade põhjustega nagu Iirimaal, Eestis kui ka mujal riikides. Kartul kasvab kiiresti, annab suurt saaki, on toekas ja kaloririkas. Näiteks Iirimaal kasvatas kartul mõne sajandiga rahvaarvu poolelt miljonilt inimeselt 9 miljoni inimeseni. Kartulil on võim.
Kui aga rääkida kartulist kui Leedu rahvusroast, siis on sellest vahel keeruline aru saada. Vääna seda kartulit kuidas tahes, ikka on tegemist kartuliga. Leedu ehk kuulsaim toit on tsepeliinid – kurikuulsa lennuvahendi kujuga kartulisse keeratud hakkliha, mida serveeritakse kuuma kastme ja peekonitükkidega. Kõlab jumalikult, kuid välja näeb kummalisel kombel tagasihoidlik. Põhjus on vist selles, et tsepeliine keedetakse, mitte ei praeta, mis jätab need toitvad „pelmeenid” lumivalgeks. Tsepeliinide puhul kehtib reegel: Leetu sattudes tuleb proovida, kuid siis edasi liikuda.
Kaunas ja uhked pitsiga pirukad
Üks asi, mis jääb Leedus aga kohe silma, on see, et leedukad armastavad väga oma kööki. Kui tippköögid välja arvata, on praktiliselt iga söögikoha nimekirjas nii mainitud tsepeliinid, peedisupp kui kartulipannkoogid. Kaunases lisanduvad sellele kohalike juudikogukondade road heeringast ja kanast.
Veel üks äärmiselt oluline toit leedulastele on kibinai’d ehk kauni pitskinnitusega suured pirukad, mida pakutakse nii liha-, juurvilja- kui magusa täidisega. Seegi roog on enamikus söögikohtades olemas ja kui kibinai’d on menüüs, siis leedukas neid ka tellib. Tegemist on ääretult laheda Leedule omase kiirtoiduga, mida saab ka öisel ajal putkast ja tanklast. Parim kibinai-kogemus pärineb Trakaist, kus kuulsale lossile avaneva vaatega kohvikus sai söödud nelja euro eest kolm pihusuurust pirukat ja joodud peale kodukeedetud puljongit. Ainuüksi mõte sellest toob maitsed taas suhu.
Enamasti on Leedu gastronoomne areng olnud Eestile sarnane, restorane on palju, neis armastatakse käia ja nende tase on kõrge. Võib-olla on seda arengut natukene pidurdanud just see sama mainitud tugev Leedu rahvustoidukultus. Kiirendanud on seda aga odavam hind.
Leedu on toidusihtkohana täiesti arvestatav ja äärmiselt soovitatav. Vaid poolepäevase auto- või tsiklisõidu kaugusel asub riik, kus on olemas tuttavad maitsed, kuid asju tehakse vähe teistmoodi: vahel paremini, vahel halvemini, kuid alati maitsvalt.
