TOIDUREIS | Kokaiinikuningad langevad, kohvikuningad tõusevad
Enne seda, kui Colombia sai endale Gabriel García Márquezi, Fernando Botero ja Pablo Escobari, oli kogu riigi maailmakaardile panemine ühe mehe õlul – selleks oli Juan Valdez. Juan Valdez on Colombia kohvikasvatajate kaanepoiss, kes koos oma lahutamatu kaaslase, muul Concitaga vaatab vastu nende logolt ja on peategelane vähemalt pooltes kohvireklaamides. Juan on teinud tublit tööd, Colombia on maailma suuruselt kolmas kohvitootja ja eksportija.
Lihtsalt selline piinlik lugu, et Juan Valdezi pole päriselt olemas, staaride puuduses vaevlevad colombialased pidid ta välja mõtlema ja palkama ühe vuntsidega kuuba tüübi teda reklaamidesse mängima. Aastate möödudes ilmnes muidugi probleem, et kuulsaim colombialane ei olnud fotodel enam koduperenaiste silmis nii särav ja kütkestav, et kohvi müük piisavalt kõrgel hoida ning nüüd toimuvad iga mõne aja tagant uue Juani valimised. Kui maailmas on paiku, kus inimesed korraldavad iludusvõistlusi kaamelitele, siis miks mitte korraldada ka konkurssi parimate vuntsidega colombia mehe leidmiseks.
Kui Juan Valdezi ümber toimuv kõrvale jätta, on kohvi kasvatamine Colombias tõsine asi. Colombia Riiklikku Kohvikasvatajate Föderatsiooni kuulub üle 500 000 farmeri ja Colombia kohviviljeluse kultuurimaastik kanti 2011. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse.
„Kohviviljeluse maastik on suurepärane näide sajanditepikkusest vastutustundlikust põllumajandusest, kus põlluharijate eri põlvkondade ühine pingutus on loonud silmapaistvad sotsiaalsed, kultuuri - ja tootmisinstitutsioonid,” põhjendas UNESCO oma otsust.
Mis on ilus vahefiniš Colombia mitte kõige helgemas ajaloos. Kui rääkida ajaloost ainult kohvi silmas pidades, siis teadupärast on kohv pärit Aafrikast ja Colombias kasvatatakse araabikat, mis on algselt Etioopiast pärit ning siis tänu araablastele kuulsaks saanud. Arvatakse, et esimesed inimesed jõudsid Lõuna-Ameerikasse kas Aasiast, minnes kõigepealt üle Beringi väina Põhja-Ameerikasse, või siis Polüneesiast üle Vaikse ookeani tulles. Igatahes mitte Aafrikast. Kohvi kasvatamise mõtte tõid hulga hiljem endaga kaasa hispaanlased, kellest muidu suurt rõõmu polnud. Ja ega kohvi kasvatamine muidugi mingi lust ja lillepidu ka ei ole, aga vähemalt on päeva lõpuks sellest ka kohapeal mingit lõbu. (Mis on muidugi odav asendus näiteks põlisrahvaste kuldehetele, -nõudele ja rituaalsetele esemetele, mis lihtsalt kullakangideks sulatati, et neid oleks lihtsam Euroopasse transportida. Ja siinkohal ei hakkaks üldse rääkima sellest, et kui kohvi eksportijatena on colombialased jõudnud kolmandale kohale maailmas, siis kokaiinikaubanduses hoiavad nad stabiilselt esikohta, ehkki sellist imetlust, nagu teenis ära Pablo Escobar, ei teeni neist tänapäeval enam mitte keegi. Tulusust on ilmselt raske võrrelda, nagu on raske kirjeldada ka kogu seda jama ja vägivalda, mida kokaiin endaga kaasa toob kõigi nende colombialaste jaoks, kes selle äriga vähimalgi määral seotud pole.)
Ehkki kohvi kasvatatakse 20 piirkonnas, on see kuulsaim, UNESCO maailmapärandi maastik Andide mäestiku lääneosas kohapeal tuntud kui kohvi kolmnurk, Eje Cafetero. UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud maastik laiub üle Caldase, Quindo, Risalda ja Valle de Cauca provintside, kõrgudes 1200 ja 3000 meetri vahel. Sinna piirkonda mahub 51 linna ja 24 000 kohvifarmi, mis on koduks kokku 80 000 farmerile.
Nende pealinnad, mis moodustavad kaardile kolmnurga, on Pereira, Armenia ja Manizales. Ent need on vaid väravad väikestesse kohvilinnadesse ja hacienda’desse jõudmiseks. See on maaliliselt mägine piirkond, mis kohvifarmerite jaoks tähendab küll seda, et kohv korjatakse käsitsi, sest nendel nõlvadel pole ühegi masinaga liikumine võimalik. Selles piirkonnas valmib kohv aasta ringi, ent põhiline saagikoristus käib märtsist maini, kui tuhanded inimesed korjavad päikesetõusust loojanguni kohvi, igaüks vähemalt 120 kilo päevas.
Turistide rõõmuks on paljud kohvifarmid avatud vähemalt ekskursioonideks ja mitmed pakuvad ka öömaja. Maaelu on ainult harvadel juhtudel nii mõnus kui kohviistanduses, kus päev algab garanteeritult hea kohviga ja hommikusöögilaua ümber lendlevate troopiliste lindudega, kellest ma peaaegu ühtegi määrata ei suutnud.
Tõeline melu käib aga väikestes kohvilinnades, nagu Salento või Filandia, mis – ilmselt tasakaaluks mustale kohvile – on kirjeldamatult värvikirevad.
Pööraselt kurvilised teed kulgevad ühest linnast teise, täites reisijad ühtaegu hirmu ja vaimustusega. Avanevad vaated kohviistandustele ja pööraselt värvikirevatele lihtsatele majadele panevad sihtkoha poole rammivas Willyse džiibis istudes kõrguse ja teeolud unustama. Need autod on kujunemas kohviregiooni sümboliks ja on mägiteedel täiesti asendamatud. Nendega on alati transporditud kõike: inimesi, toidukaupu, väiksemaid koduloomi, mööblit, ehitusmaterjale. Ainult eriti kitsastel teedel ja kohviistanduste järskudel mäenõlvadel võtavad autode töö üle muulad, kes kohvikotte tassivad.
Must nagu põrgu, magus nagu armastus
Vaatamata sellele, et kohvi kasvatamine on Colombias elu loomulik osa, et tunne enamik colombialasi ise oma kohvi peaaegu üldse. Masside lemmikkohvi poolekilone pakk maksab poes euro ringis. Isegi kui enamik inimesi võiks endale lubada kvaliteetsema kohvi ostmist, ei pea nad seda oluliseks ning joovad seda tumedaks röstitud kehva kvaliteediga kohvi, mida jõid nende emad ja vanaemad, rahumeeli edasi. Nad armastavad seda isegi nii väga, et Colombia peab madala kvaliteediga kohviube Ecuadorist sisse ostma, et turu nõudlusele vastata. Colombia ise lihtsalt ei tooda piisavalt madala kvaliteediga ube.
Nii et türklaste tarkus kohvi kohta – kohv peab olema must nagu põrgu, kange nagu surm ja magus nagu armastus – paneb jubedusejudinad üle selja jooksma igal kohvifriigil, aga kindlasti mitte keskmisel colombialasel.
Ent see on suur maa ja isegi see, kui ainult kümme protsenti rahvast armastab head ja kvaliteetset kohvi, tähendab see viit miljonit kohvihoolikut ning suuremates linnades, rääkimata Eje Cafetero piirkonnast, saab imelist kohvi igal pool. Ja igas nendest kohvitassidest on peidus tuhandete farmerite lood, kelle töö tulemusena on valminud kohv, mis on teinud Colombia maailmakuulsaks.
90 protsenti Colombia kohvist tuleb väikestest kohvifarmidest. Kuulsaim kohvipiirkond pakub peale hea kohvi veel maalilisi vaateid ja matkaradu, aasta ringi umbes 24 soojakraadi juures püsivat õhutemperatuuri, vaimustavat eksootilist linnu- ja liblikamaailma – linnuvaatlus on seal piirkonnas kohviturismil tihedalt kannul – ning suurepäraseid restorane, mis ei koonerda kohalike puuviljade ja muu ökofarmerite pakutava kasutamisega.
Aasta ringi valmiv kohv
Saagikoristuse põhiaegu on Colombias kaks, üks märtsist maini ja teine oktoobris-novembris, kui korjajad juba päikesetõusu ajal ja iga ilmaga põllule lähevad. Valmis marjad on punased või kollased ja kõik need korjatakse käsitsi.
Siis eemaldatakse masinaga kohvimarjalt kest ja marjast välja tulevad kaks uba – erandjuhtudel on neid üks ja see on kohvigurmaanide jaoks eriti ihaldusväärne jook, mis sellistest ubadest valmistatud on – lähevad kuivatisse. Väljaspool põhilist saagikoristusaega valmib kohv sealses kliimas tegelikult kogu aeg, saak on aga nii palju väiksem, et neid kuivatatakse nagu vanasti – päikese käes.
Colombia on traditsiooniliselt kasvatanud araabikat, millele sealsete mägede kõrgus on ideaalne kasvupiirkond. Eje Cafetero pinnase muudab eriliseks kahe vulkaani lähedus ning sealsete muldade ja kliima kombinatsioon võimaldab kasvatada maailma ühte hinnatuimat kohvi.
Kohvikasvatajate föderatsiooni, mis toimib nagu üks suur kooperatiirv (maailma suurim kooperatiiv, muuseas), roll on anda nõu igale farmerile olenemata sellest, kui mitu kohvipuud tal on. Selline tugi on viinud Colombia kohvifarmerid tasemeni, milleni teistel on raske küündida. Föderatsioon ostab kokku saagi – eksporditakse üksnes röstimata kohviube – ja kohvilaevad asuvad teele kõikjale üle maailma.
Enamik farme röstib oma tarbeks ja Colombias müümiseks siiski ka ise kohvi ning hea kohvi puudus Colombias reisides kimbutama ei hakka, erinevalt mitmest teisest suurest kohvitootja-maast, kus kohapeal on päris keeruline tass korralikku kohalikku kohvi saada.
Et kohvi kasvatamine on pööraselt raske ja lisaks kõigele ka aeganõudev töö, on paljud väikesed kohvifarmid – ning väikesed on 90 protsenti Colombia farmidest, laiudes umbes 2–3 hektaril – leidnud endale lisateenistust, kasvatades kohvitaimede vahel troopilisi puuvilju ja pakkudes farmides öömaja.
Kohvipuude vahel kõrguvad banaani- ja avokaadopuud on olulised ka seetõttu, et kohv on Lõuna-Ameerika jaoks võõrliik ning nii hoitakse kohalikele linnuliikidele ja putukatele vajalikku tasakaalu. Peale selle pakuvad suurelehelised kõrged puud saagikoristuse ajal imelist varju ja tegelikult ka väga olulist lisasissetulekut. Maailma on tabanud selline avokaadovaimustus, et mitmed kohvikasvatajad on läinud lihtsama vastupanu teed ja kasvatavad nüüd avokaadosid.
Hariv puhkus kohvifarmis
Kui üks seltskond rändab koos hooaegade vaheldumisega tööd otsides farmist farmi, saavad seda teha ka märksa hedonistlikumate huvidega inimesed. Puhkus kohvifarmis on talupuhkuse täiesti uus tase. Peaaegu kõik farmid, mis öömaja pakuvad, kasutavad selleks oma vanu peamaju, kus kunagi elas istanduse härrasrahvas. Need on reeglina ristkülikukujulised hooned, mida ümbritseb lai varjuline terrass, kust avanaved uksed tubadesse ja kus saab päikese käest varjus olles võrkkiiges vedeleda, hea raamat ühes ning kohvitass teises käes. Pererahvas ise on kolinud kas moodsamasse majja või hoopis naabruses asuvasse linna – Willysed teevad linnast tööl käimise paarisaja asta taguse ajaga võrreldes väga mugavaks.
Maalilised vaated mägedele ja imeline hommikukohv on garanteeritud ning kogu piirkond on matkaradu nii tihedalt täis, et päevaks loodusesse minemine või ühest kohvifarmist teise matkamine on lihtsamast lihtsam. Ehkki enamik linnalähedasi farme on valmis külalistele tuuri korraldama, on mõned teistest peajagu üle.
Näiteks Salentost tunnise jalutuskäigu kaugusel asuv Finca el Ocaso (fincaelocasosalento.com) on sisse seadnud korraliku õppeklassi, kus lisaks jalutuskäigule istanduses saab õppida kohvi hindama, kasutades selleks samu töövahendeid, mida profidki. Sommeljeedel ja tublidel kodukokkadel on muidugi eelis, kui tuleb kirjeldada kohvi aroomi – suurema osa ajast vaatab amatööride silmist vastu meeleheide, kui nad proovivad tabada märja asfaldi, sidrunheina, viski või mee lõhna oma jahvatatud kohviubadesse nina peaaegu et sisse toppides. Selgeks saab, et kohvi valmistamiseks ei tohi vett kuumutada keemiseni, vaid see peaks olema umbes 92 kraadi. See on ka põhjus, miks colombialaste silmis on itaallaste mokakannud kuritegu kohvi vastu.
Ehkki minikursuse lõpuks on kõik oma uutest teadmistest vaimustuses, on neist kõige olulisem kaasa võtta üks: tassi hea kohvi valmistamine on teadus omaette. Ja Colombia ilmselt üks mõnusamaid kohti maailmas, kus sellesse teadusesse sukelduda.
