300 aastat kohvikukultuuri: miks valis Casanova just selle kohviku oma „jahimaaks”?

Kui Veneetsia ühel kuulsaimal elanikul, flirtimiskuningaks ristitud naistemehel Casanoval tekkis soov panna oma talent proovile kvaliteetsete naiste peal, siirdus ta alati Piazza San Marco ääres paiknevasse Caffè Floriani*. Kohvik, mis on maailmas vanuselt teine pidevalt avatud olnud sarnane asutus, tähistas sellel aastal oma 300. juubelit.

Kultuslik kohvik on järjepanu lahti olnud kolm sajandit, täites iga päev sadade kohvijanuste inimeste soove, olles ise läbi oma ajaloo olnud pealtnägijaks revolutsioonidele, sõdadele, armumistele, sündidele, skandaalidele ja näljahädadele. Kui kohvikus serveeriti parimat oriendi teed ja kohvi, peeneid veine ja napse, elas Veneetsia üle oma enda vabariigi huku, nii Prantsuse kui ka Austria võimu ning andis oma ruumid 1848. aasta ülestõusus vigastatute abistamiseks.

Floriano Francesconi avas kohviku 1720. aasta 29. detsembril esialgu Alla Venezia Trionfante ehk Triumfeeriva Veneetsia nime all, kuid kooskäimiskoha kunded nimetasid kohviku kiiresti selle omaniku järgi ümber. Ning miks valis Casanova just selle kohviku oma „jahimaaks”? Caffè Florianis oli nimelt algusest peale lubatud käia ka naistel.

Maailm armus kohvijoomisse

Arvestades teejoomiskultuuri pikkust, on kohv väga hiljutine leiutis. Väidetavalt hakkasid kohvi 15. sajandil esimesena tarvitama Jeemeni sufikloostrite mungad, sest kohvi stimulatsioon oli sarnane veini joomisest saadava kaifiga. Kuna aga usumeestel oli alkohol keelatud, siis jäigi üle tarvitada kohvi. Sufikloostritest levis kohvijoomine sadakond aastat hiljem edasi Mekasse, sealt Kairosse ja lõpuks Balkani ning Türgi kaudu suhteliselt kiiresti ka Itaaliasse. Miks just Itaaliasse, selle juurde kohe jõuame.

Kuid nagu ikka, kui on midagi, mida juua, siis tekivad kohe ka kohad, kus joodavat manustada. Nii sündiski kohvik ehk koht, kus serveeriti seda kuuma, keha ja aju virgutavat tõmmist ning kus sai vabalt vestelda, mõtteid ja uudiseid vahetada, plaane pidada, suhteid luua. Täpselt sellisena levis ka kohvik Mekast edasi Ottomanide impeeriumisse ja sealt juba Euroopasse. Esimesed kohvikud avasid Euroopas uksed juba 17. sajandi alguses. Koogid, küpsised, napsid ja muu kaasaegse kohvikuga kaasaskäiv on üsna hiline lisandus sellele vaba mõttevahetuse ja kooskäimislusti õhutanud paigale.

Kohvikultuuri häll

Veneetsiat ja muidugi Itaaliat tervikuna peetakse Euroopa, aga ka maailma kohvikultuuri üheks keskuseks. Miks? Just Veneetsia vabariigil olid tihedad kaubandussuhted Ottomanidega Konstantinoopolis, kus kohvi(ku)kultuur oli selleks ajaks juba täispurjes. Nii hakkasid esimesed meie kontinendi kohvikud oma uksi avama juba 1630. aastatel. Järgmise paarisaja aasta jooksul levisid need kohvilõhnalised ja aina enam toitu pakkuvad kohtumispaigad kulutulena üle Euroopa ning nüüd ei ole riiki, mille ajaloosse poleks kirjutatud, et just nende kohvikukultuur oli kõige kirevam, seltskondlikum, revolutsioonilisem.

Kohvik oligi alguses kooskäimise koht, infovahetusruum, kus peeti plaane, koguneti, lahkneti, kust algasid revolutsioonid. Ben Franklinist Prousti ja Balzacini, Voltaire’ist Dickensi ja Jeffersonini, Keats, Shelley, Lord Byron, Goethe, Wagner, Liszt, Mendelssohn, Freud, Lenin, Trotski … kõik need maailma ajalugu muutnud mehed on paljud oma mõtted just kohvikus kohvi rüübates kirja ja paika saanud. Balzac näiteks oli lisaks kohvi joomisele kirjutamise ajal ka lusikaga kohviube närinud. Ta suri 49-aastasena.

Kohvikukultuuri ja kohvikutes käimise võlu üheks suurimaks taganttõukajaks on loomulikult kohvi stimuleeriv mõju ja tunne, mida paljas mõte kohvi joomisest inimeses tekitab. Kuid vähemoluline ei ole kohviku muhe ja soe õhkkond, turvaline ja suhtlemist, ideedevahetust soosiv olustik ning fakt, et lisaks erksale meelele saab maiustada ka hõrkude roogadega.

Vanimad toimivad kohvikud

Olgugi et Caffè Florian on maailmale tuntuim iidvana kohvik – seda nii oma imelise asukoha kui ka paljude filmide tõttu, mis kohvikut võttepaigana on kasutanud –, ei ole ta siiski vanim järjepanu avatud olnud kohvik maailmas. See au kuulub Café Procope’i nimelisele kohvikule Pariisis, mis avas uksed juba 1686. aastal. Roomas 1760. aastal avatud kohvik Caffè Greco toimib samuti siiamaani ja seda asutust peetakse oma dekoori ning teeninduse poolest üheks elegantsemaks. Sajand hiljem avati Viinis aadressil Herrengasse 14 aga Café Central, mis samuti siiani kliente teenindab.

Kui satute Viini, Rooma, Pariisi või Veneetsiasse, siis astuge mainitud kohvikutesse sisse, saate alati head kohvi ja joogikõrvast ning nuusutada ajaloo ja mõeldud mõtete, tuntud tunnete hõngu.

* Itaalia keeles tähendab caffè kohvikut, inglise keelde võeti nimetus café üle prantsuse, hispaania või portugali keelest.