Politseinikust sommeljeeks: viin ei huvitanud, õllel pole maitset

„Mäletan väga selgelt seda aega ja kohta, kus vein minu ellu tuli. Huvitaval kombel käin ma samas ruumis, kus ma esimest korda teadlikult veinile mõtlema hakkasin, koolitusi tegemas, et teistesse seda veiniarmastust ja teadmisi süstida,” ütleb Leinemann, pidades silmas prokuratuuri peosaali.

Leinemann töötas 13 aastat Eesti politseis, alguses mõrvarühmas ja hiljem praeguse prefekti Vaheri kutsutuna keskkriminaalpolitseis, oli kooli kõrvalt väga edukas Tallinna kesklinna patrull, kellega sõitis tihti kaasa ka kurikuulus krimireporter Peeter Võsa. Tundub, nagu oleks saatus otsustanud noore mehe lükata hoopis teisele ja nagu välja paistab, väga edukale karjäärirajale. Kui mehe teele ei oleks sattunud vein.

„Maailmas on ju klišee, et pensionile jäänud politseinikud avavad sõõrikukohviku, baari või restorani. Olen selles osas täielik klišee, avasin vinoteegi ja veinibaari,” naerab Leinemann. Aga läheme algusesse …