Röstimine teeb isegi kergelt kuivanud saiast meeldiva suutäie. Saia röstimise tervislikkus on aga omaette küsimus, vahendab KuntoPlus.
Teatud süsivesikuterikka toidu, näiteks leiva või kartuli, kuumutamisel kõrge temperatuurini moodustub kantserogeen akrüülamiid. Viimane tekib toidu termilisel töötlemisel läbi Maillard’i reaktsiooni.
Maillard’i reaktsioon toimub süsivesikuterikastes ja valguvaestes taimsetes, samuti loomsetes toodetes nende praadimisel, küpsetamisel või röstimisel temperatuuril üle 120 °C.
Tekkiva akrüülamiidi kogus sõltub peamiselt toidu valmistamise temperatuurist, küpsetamise ajast, asparagiini ja redutseerivate suhkrute kogusest toidus.
Mida tumedam on praetud, küpsetatud või röstitud toit, seda rohkem on seal ka akrülamiidi.
Täiskasvanud inimeste akrüülamiidi peamisteks allikateks on leivatooted, prae ja friikartulid ning kohv. Laste ja noorte jaoks on akrüülamiidi põhiallikateks prae- ja friikartulid, kartulikrõpsud, küpsised ning pagaritooted.
Vaatamata sellele, et senised epidemioloogilised uuringud ei ole tõestanud akrüülamiidi rolli vähkkasvajate tekkes inimestel, viitavad loomkatsete tulemused siiski selle võimalikkusele.
Maailma toiduohutusespetsialistid soovitavad akrüülamiidi sisaldust vähendada, lähtudes põhimõttest “nii madal kui võimalik”.
Teisest küljest on röstitud saial madal glükeemiline indeks (GI ehk numbriline süsteem, mis mõõdab veresuhkru tõusu kiirust pärast toidu tarbimist ning määratleb toiduaineid nende mõju järgi veresuhkrule), mis tähendab, et see tõstab veresuhkrut ühtlasemalt. Röstsai võib seega näljatunnet paremini eemal hoida kui värske sai.
Jälgige röstimisastmeid:
Värske nisujahust küpsetatud sai
- sisaldab ainult väikest kogust akrüülamiidi
- tõstab kiiresti veresuhkrut
Kergelt röstitud sai
- sisaldab suhteliselt vähe akrüülamiidi
- veresuhkru mõõdukam tõus
Pruuniks röstitud sai
- veresuhkur tõuseb mõõdukalt
- palju akrüülamiidi.
Peaaegu kõrvetatud sai
- sisaldab ohtralt akrüülamiidi
- parem on mitte süüa