Räägime Liisu Arroga lauanõudest, Eevast ja Aadamast ning Haapsalu kohvikutest

Tean Liisut meie ühisest õpinguteajast Eesti Kunstiakadeemias juba ligemale kakskümmend aastat. Mäletan, et toonane EKA keraamikaosakonna juhataja, professor Leo Rohlin andis keraamika valikaines osalevatele kunstiajaloo tudengitele ülesandeks intervjueerida esimesel kursusel olevaid keraamikuid, et saaksime õpingukaaslasi paremini tundma. Liisu oli minu esimene intervjueeritav ja väga huvitav on olnud kõrvalt jälgida tema tarbekunstnikuks kujunemise teed. Saime üle pikkade aastate Liisuga taas kokku ja rääkisime lauanõudest, Aadamast ja Eevast ning Haapsalu kohvikutest.

Esmapilgul malbena mõjuvas Liisus on peidus tubli annus krutskit ja pisut naisõiguslastki. Ei puudu ka kunstnikuks olemise juurde käiv boheemlus.

"Võib-olla pelgame liialt nõude haprust kui neid pere pisemate kätte ei taha usaldada. Mina olen näiteks kogemata ära lõhkunud kaks tütre taldrikut. Ühe tegi tütar ja teine oli minu looming. Elsa (Liisu tütar) ei ole katki teinud mitte ühtegi nõud. Kui me lubame lastel nõusid kasutada, siis nad näevad ka ise kui õrnad need on ja kui midagi lähebki katki, siis nad teavad, kuidas edaspidi käituda. Laste koordinatsioon on suurtega võrreldes muidugi midagi muud, aga mulle tundub, et täiskasvanute käes kipuvad asjad enne katki minema," arvab Liisu.

"Kasutan kõiki oma lauanõusid ja kui tuju tuleb, siis isegi reliikvia staatuses olevaid. Kui midagi juhtub, siis järelikult on see saatus. Kui ma üldse neid nõusid välja ei võta ja ei puuduta, siis ma ei näe nendel mõtet. Leian, et tarbenõud peavad oma funktsiooni kandma."