Lihaveisekasvataja Jane Mättik: Eesti veiseliha on tervislikum ja kvaliteetsem kui suurtootjatel

Kuigi eestlased söövad peamiselt kana- ja sealiha toodetakse Eestis ka muu maailmaga võrreldes väga kvaliteetset ja puhast veiseliha. Selle ehedaks tõestuseks on Jane Mättiku veisekasvatus Rookülas.

Harjumaal Rookülas asuvasse Kuusiku tallu jõudes on võimatu mitte märgata mitmeid erinevaid kasse ja koeri, kes õue peale külalisi uudistama tulevad. “Olgu neid või kümme,” ütleb talu perenaine Jane. Enamus nendest loomadest on Jane juurde ise sattunud. “Väga paljud on karbiga tee äärde maha jäetud ja ka lähipiirkonnas hulkuma pääsenud koerad leiavad enamasti ikka tee meie hoovi – ju nad teavad, et siin loomi armastatakse. Eks me siis proovime leida nii vanu kui uusi omanikke neile ja eks mõni satub ikka endale ka jääma,” räägib Jane.

Kui ühed loomad tulevad Jane tallu nii lihtsalt, siis teistega – aberdiin-angustega on teine lugu. Neid tuleb tihti embrüote või spermana lämmastiktünnides erisaadetisena tellida kas Kanadast, USAst või Ühendkuningriikidest. Jane veiste kari on hetkel 250 pealine, kellest sada on ammlehmad, viis sugupulli ning ülejäänud nende järglased. Jane loomad on tõupuhtad ning ta tegelebki tõuaretusega. Miks? Põhjus on väga lihtne.

“Ära hoia kõike mune ühes korvis,” ütleb Jane. “Kui tegelen tõuaretusega, siis saan raha teenida kahel viisil- müües oma tõuloomi ning lihaloomi. Neil karjaomanikel, kellel on ristandid ning saavad loota vaid lihaloomade müügile, on keerulisi hetki tõenäoliselt rohkem. Lihaturg ja hinnad koos sellega võivad üleöö muutuda, samas on loomakasvatus väga pikaajaline protsess ning kasumlikke müügiprotsesse suhteliselt keeruline ette prognoosida. Siis annabki erinevas vanuses tõuloomade müük tihtipeale võimaluse lisatulu teenida,” ütleb ta.

Üheltpoolt on kasulik tegeleda tõuaretusega, kuid teisalt on see ka Jane kirg. “Mulle tõesti meeldib aretustöö kuigi mõnikord tunnen, et olen väga kärsitu, sest tulemusi näeb ju alles paari aasta pärast.” Tõuaretustöö on ka Jane päevatöö. Ta töötab Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistus, kus tema ülesanneteks on projektide juhtimine, olgu need siis seotud aretus- või müügitööga. Viimaste aastate suurimateks ja enim väljakutseid pakkunud projektideks on olnud lihaveise noorpullide jõudluskatse grupi töö ja oksjonite korraldamine ning ETKÜ-le veiste kogumiskeskuse ehitamine ja selle töö käivitamine. Lisaks on ta ka Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi esinaine. “Veisekasvatus on suuresti just minu hobi, ja ka ainus hobi, sest millekski muuks enam aega ei jää.

Täna võin juba öelda, et minu kari suudab end ise majanduslikult ülal pidada ja ka hädapärasemad investeeringud katta, aga ma tõesti ei kujuta ette, et ma peaks seda tegema lihtsalt raha pärast. Veisekasvatamisega tegelemiseks peab endal olema tugevat sisemist tuld ja loomahinge, see aitab paljudest raskustest üle saada, sest nii, nagu päikeselisele suvele järgneb oluliselt „nutusem“ sügis, on ka loomakasvatuses negatiivseid emotsioone ja kogemusi omajagu,” ütleb Jane pidades silmas madalaid kokkuostuhindasid, konkurentsi piiratud maaressurssi pärast ja teiste põllumajandusvaldkondadega võrreldes madalamaid toetusi nii siseriiklikult kui Euroopa Liidu tasandil.

Lehmad, keda ei lüpsta

Jane veised kasvavad väga heades tingimustes ja seda kõike täpselt nii nagu neile loomuomane on. Loomad on jaotatud väiksematesse karjadesse, kuhu kuulub palju lehmi, nende vasikad ja üks maskuliine ja jõuline pull. Vasikad kasvavad koos emaga ning neid ei lahutata kuni vasika poole aastaseks saamiseni. Aga kus siis lehmi lüpstakse? Ei lüpstagi! “Lihaveise karja toodanguks on vasikas mitte piim. Piim on mõeldud vaid vasikale ja seda ta saab oma emalt nii palju kui tahab ja nii tihti kui tahab,” ütleb Jane.

Aberdiin-angus on ilus loom, kuid uudistajale näevad nad kõik suhteliselt ühesugused välja. Aga mitte Jane jaoks. “Ma tunnen juba kaugelt looma kehakuju järgi ära ning tean kõiki põhikarja loomi ka numbrite järgi. Kõik on ikka erinevad, hoolimata ühesugusest värvusest, ” kinnitab ta. Jane ütleb, et tänapäeval, kus räägitakse palju keskkonna- ja selle hoidmise teemadel, on kasulik teada, et lihaveised osutavad inimestele ka keskkonnateenust, sest aitavad hooldada maastikku. “Nad hävitavad soovimatu võsa. Eriti sellistes kohtades, kuhu masinatega ligi ei pääse.

Veis väärindab taimse proteiini inimese jaoks tarbitavasse vormi. Lisaks läheb kogu nende toodetud sõnnik maasse tagasi muutes maa viljakamaks ning toites mullaelustikku.” Kuusiku farmis käib lihaveise- ja taimekasvatuse koostöös selline ringmajandus, mille ametlik nimetus on „keskkonnasõbralik majandamine“ – see tähendab, et muld on toidetud, keskkond heas seisukorras, loomad heas toitumuses ja toodetav toodang kvaliteetne. “Proovime elada nii, et pererahvas ei elaks töö ja loomade pärast, vaid nemad aitaks meil maal hakkama saada, alati ei taha see muidugi veel õnnestuda,” ütleb ta.

Veiseliha süüakse Jane peres muidugi palju. Suureks kokkajaks Jane ennast aga ei pea, sest hea toidu valmistamine võtab aega, mida tal kõikide muude kohustuste kõrvalt väga pole. “Mulle meeldivad lihaveisest sellised „easy-made“ tükid nagu steik, ribid, hakkliha ja muidugi subproduktid nagu maks, saba, keel ja pulli munad.” Hiljuti soetas ta Slow Cooker poti, mis valmistab suurema vaevata maitsvaid roogasid. “Näiteks panen hommikul lihatüki sisse ja küpsemisajaks kuus tundi.

Kui õhtul töölt tulen, siis on juba väga maitsev toit perele valmis.” Kui loomad välja arvata, on Jane pere viieliikmeline- sinna kuulub teraviljakasvatusega tegelev abikaasa Elmar ja lapsed Kaarel, Anett ja Mattias. Kõige suurem kokkaja ja katsetaja peres on tütar Anett, kel Tallinnas meditsiini õppimise ja tööl käimise kõrvalt on tahtmist maal ka aiandusega mässata. Poisid seevastu omavad/omandavad põllumajandusharidust ning tegelevad masinatega sellest ajast kui jalad traktori pedaale suruda jaksasid.

Hea steigi saladused

Aga head, maitseelamust pakkuvat steiki oskab Jane väga hästi teha. Selleks peab tema sõnul pidama kinni mõnest lihtsast reeglist. “Oluline on, et tükk poleks liiga õhuke- paksus võiks olla vähemalt 1,5 cm, siis ei kuiva liha liialt ära ega teki sellist „welldone“ tuima tekstuuri. Kindlasti peaks liha enne valmistamist mõne tunnikese toatemperatuuril hoidma. Külma liha pole tark tegu kuumale pannile panna. Siis grillid mõlemalt poolt mõned minutid ja paned fooliumiga kaetud eelsoojendatud metallnõusse veel mõneks minutiks järelküpsema.” Jane on seda meelt, et steiki ei tohiks liiga läbi küpsetada, vaid see võiks ikka keskelt kergelt roosakas olla – medium, nagu öeldakse. “Nii on kõige mahlasem.” Maitsestamine toimub aga alles taldrikul.

“Natukene soola ja pipart ja ongi olemas,” ütleb ta ning meenutab tuttava tippkoka Ants Uustalu arvamust, kelle arvates ei vajagi veisesteik maitseaineid. “Tema jaoks on puhas maitse parim.” Kellel aga pole võimalust grillimiseks, soovitab Jane veiseliha teha hoopis haudepotis. “See hautab liha nii mõnusalt pehmeks.”

Üldiselt kasutab Jane veiseliha puhul kergemaid tükke. “Kui ma steiki ei tee, siis viimasel ajal olen enda jaoks avastanud ribid. Neid on ikka väga lihtne teha! Hakkliha on ka midagi sellist, mida lihtsalt pole võimalik ära rikkuda.” Jane lemmiktükiks on aga antrekoot. “See on väga õrn liha ja sisaldab teistest tükkidest enam rasva, mistõttu on ta mahlasem ja iseloomuliku maitsega.”

Eestimaine veiseliha versus välismaine

Aberdiin-anguse liha on üks maailmas enimnõutud, kiidetud ja bränditud veiselihasid. Eesti lihaveiseliha on Jane sõnul isegi paremate kvalitatiivsete omadustega kui meil peamiselt müüdava Uruguay ja Argentiina suurtootmistest pärit toodang, millega paljud harjunud on. “Eesti lihaveiseliha on õigesti kasvatatud looma puhul väga hea kvaliteediga ning tervislikum kui välismaalt hiigelsuurtest tootmistest pärit masstoodang, kus loomi tiheasustuses kasvatamise tõttu rutiinselt vaktsineeritakse, kellele enamasti juba söödaratsioonides profülaktika eesmärgil antibiootikume antakse ning tootmise ja kasvuefektiivsuse eesmärgil hormoonpreparaate süstitakse. See on oluline, sest suurkasvatustes on tuhandeid loomi koos ning muudmoodi see ei olekski võimalik.”

Eestis käib Jane sõnul lihaveisekasvatus enamjaolt loomulikul viisil – loomad on Eesti kliimast tingituna maksimaalse võimaliku aja välipidamisel ning saavad vabalt liikuda ning kuna Eesti lihaveisekasvatuse tervislik staatus on väga heal tasemel, siis keegi neile ka kasvuhormoone ei anna. Eesti veiseliha tootjad suudaks Jane sõnul aga praegustel tootmise põhimõtetel katta kogu Eesti vajadusi, seda enam, et eestlane ei ole oma loomult väga suur veiseliha tarbija. Tal on selleks tehtud põhjalikud analüüsid. Lisaks aitaks see oluliselt vähendada ökoloogilist jalajälge, sest kaugematest riikidest siia transportimise kulu jääks ära. “Eesti veisekasvatuse kurvem pool on see, et meil on teistest riikidest ka madalamad toetused ja kokkuostuhinnad ning hetkel jääb ilma toetusteta veisekasvatus alla kasumlikkuse piiri.

Investeeringuvajadus seoses keskkonnatingimuste karmistumisega on väga suur, kuid finantse selleks napib. Kui aga eestlased hakkaks rohkem kodumaist veiseliha eelistama, saaksid ka tootjad võtta suuremaid riske ning tagada veel paremaid loomade heaolu ja tootmistingimusi.” Hetkel müüvad Jane andmetel paljud oma looma välismaale. “Meie tootjad ei soovi oma loomi müüa Türki, Leetu, Lätti ja Poola, aga nad teevad seda praegu, sest pole paremat alternatiivi,” ütleb ta. “Me kõik mäletame lähiminevikust hüüdlauset teatud teemal „Maksud sõidavad Lätti”. Liha puhul sõidavad need siis suures osas Poola, Leetu, Türki, Uruguaisse, Argentiinasse, Brasiiliasse. Vaadates meist Põhja poole – nii Soome, Rootsi, Taani kui Norra tarbija aga eelistab päriselt ka kodumaist toodangut ning veelgi enam, just oma lähipiirkonnas toodetud liha.”

Hea võimalus kodumaise veiseliha kvaliteedis veenduda on Janelt liha tellides. Seda saab teha nii tema Facebooki kui ka Ehtne Talutoit e-poe kaudu. Lisaks veiselihale saab tema kaudu ka erinevaid veiselihatooteid tellida- näiteks grill- ja toorvorste, aga ka eriti maitsvat vinnutatud liha, mis maitseb hästi nii pere pisematele kui ka täiskasvanutele.

Jane tegemistest õhkub kirge oma valdkonna vastu

“Olen ju lapsest saati taluelu näinud ega ilmselt oskakski teisiti,” ütleb ta ning meenutab, kuidas veiste kasvatamine alguse sai. “Olin lastega viisteist aastat kodus olnud kui mees ühel hetkel küsis, miks ma midagi ei tee, tee ka midagi. Ja nüüd ta ütleb mulle koguaeg, et millal sa selle kõik ära lõpetad, et sind pole üldse kodus ja üleüldse on seda tööd liiga palju. See on hoiatuseks meestele, et ärge oma naistele kunagi öelge – miks sa midagi ei tee,” naerab Jane. “Aga ma ei saa ju müüa oma kümne aasta tööd lihtsalt päevapealt tapamajja. See on minu jaoks midagi rohkemat kui lihtsalt loomakasvatus.”