Kas hallipäiste kadumisega on aedlinnade liigirikkal taimekasvatamise kultuuril veel lootust?

Kõndides ühe Eesti väikelinna juba aastatega tuttavaks saanud tänaval tabas mind hiljuti kurbus. Kuna piirkond oli tuttav, siis ootasin elevusega taaskohtumist aiaga, mis suve õiteilus alati nii lummav tundus. Olin seal tihti näinud ühte vanaprouat toimetamas, naise liikumine ei olnud viimastel aastatel küll vilgas, aga tema majast möödudes näis kõik sellisena, nagu möödunud suvest mäletasin seda olevat ja nii aastast aastasse.

Paljudes aedlinnades on pika ajalooga peenramaad, kus on aastakümneid edukalt põllumajadusega tegeletud ja kitsamatel aegadel on need olnud võimaluseks ise peret toita. Peale viimast suurt sõda linna elama asunute jaoks ei olnud toidukraami kasvatamise puhul tegemist pelgalt majanduslike põhjustega, see oli ka paikseks jäämine ja kodu rajamine. Tollaste noorte maalt kaasa toodud toidu kasvatamise teadmised pidasid aedlinnakultuuris vastu pika okupatsiooniaja, jõudes viimasel kahel kümnendil algsete asukate kadumisega hääbumise faasi. 

Kui aedlinnas või vanavanemate peenramaal kasvasid kapsad, kartulid, kaalikad, porgandid, peedid, herned, oad, redised, rõigas, rabarber, naerid, kurgid-tomatid, salat, maitseroheline, kõrvitsad, suhkrupeet ja marjad, siis võib vast öelda, et mõne üksiku erandiga on uute põlvkondade peale tulles kasvatatavaid taimeliike ikka vähemaks jäänud, nii on praegu 30ndates olevate inimeste vanemate linnaaedadesse jäänud suures osas tomatid-kurgid ja salatiroheline, kuid laiemat söögiks mõeldud taimede sortimenti seal enam ei leidu.

Õnnelikud on need, kes on saanud oma lapsepõlvesuved, kas maal vanavanemate juures või aedlinnas veeta, sest juba varakult taimekasvatamise teadusesse kaasatuna teatakse täpselt, kuidas aiasaadused välja näevad ja mida nendest süüa teha saab.