KUULA SAADET | “Vala välja!” #32: Kodusjoomine 2.0 ehk koroonakriisi mõjud sotsiaalsele elule

Neile, kellele on väljas lustimine on olnud elu argine osa, olid viimased paar kuud keerulised. Baarides, restodes ja kohvikutes tiksumine pole paljude jaoks ajaraisk, vaid sotsiaalse energia kumuleerimise rahumeelne akt, milleta ekstraverdid naljalt hakkama ei saa. Eriolukorras leiti selle jaoks aga alternatiive.

Joogisaade “Vala välja!” vaatab sisse virtuaalnapsitamiste viimastesse arengutesse, degusteerimiste online-üritustesse ja sellesse, kuidas sõpruskonnad on lahendanud sünnipäevade, reedeste kohtumiste ja muude sündmuste ühise läbimise. Baarid on korraldanud põnevaid degustatsioone, maitstud on nii džinne, mezcali, veini kui õlut. Samuti on gruppide viisi inimesi kogunenud omal käel, kas siis lihtsalt selleks, et üksteise nägusid uuesti näha või ka selleks, et uusi ja huvitavaid jooke mekkida.

“Vala välja!” stuudios oli seekord külas Gregor Alaküla Valgejõe Veinivillast. Gregor oli Eesti sommeljeedest esimene, kes alustas ametlikult virtuaalseid degustatsioone. Õppis enne webinaris, kuidas seda kõike teha ja hakkas lihtsalt pihta. Kuidas need degustid vastu võeti, mida uut ta ise õppis ja kas sarnaseid üritusi on plaanis ka eriolukorra lõpu järel, sellest Veinivilla sommeljee räägibki. Lisaks degusteerime stuudios üht, ütleme, pisut ootamatu koostisega veini.

Saadet juhivad Keiu Virro ja Martin Hanson. Liisa Tagel on samuti meiega, sedapuhku kahe põhjaliku telegrammi kaudu.

Küsimused, pretensioonid, pakkumised ja kommentaarid palume aadressile [e-mail]. Jälgige meie tegevusi Facebookis ja Instagramis.

Kuula joogisaate “Vala välja!” värske saate salvestust siit:

Telegramm saatejuht Liisalt: Virtuaalpeod

Virtuaalpeod on mõnikord täitsa peo moodi, mõnikord ikkagi video saatel üksi napsutamine. Iseenesest on olnud kohutavalt meeldiv reede õhtul ilma suurema vaevata peole potsatada. Oled ilgelt väsinud, samas igatsed väga hoopis teistsugust suhtlust, kui see, mis toimub tööl. Tahaks näha mõnd nägu, kellega oled enne pandeemilisi aegu ohtralt samas ruumis viibinud. Zoomipeole minekuks ei pea sugugi pingutama – klikid ja nad on kõik kohal. Ainult et, kui mul on päriselt käes ka mõnd sorti jook, kipub seda kuluma palju rohkem, kui selle sama seltskonnaga näost näkku kohtudes. Tavaliselt räägid ju läbisegi, moodustad erinevaid suhtlusformatsioone ja kohe kindlasti ei ole nii palju vait, kui videokanalis, kus korraga saab rääkida üks inimene ning mõnikord su mikker töötab õigel hetkel, teinekord ei kosta mitte mõmmigi läbi. Kuulad, mida sõbrad räägivad, kui keegi parasjagu räägib (enamasti ikka räägib) ja tipsutad. Mõnikord saab niimoodi suisa väga põnevaid loenguid kuulata.  

Nii mõnigi sõber on aga kurtnud, et zoomipidudest saab palju vängema pohmelli, kui neilt tavapärastelt. Sealjuures on tore vaadata ja uurida, mida keegi parasjagu joob, kõige parematel üritustel ära kõigi lapsed ja koduloomad ning saad üle vaadata remondi, mida lubasid ammu uudistama minna. Videos saavad kokku ka sõbrad, kellega erinevatel põhjustel pole ammu kuskil terve kambaga trehvata saanud. Miskipärast pole enne koroonat selle peale tulnud, et niimoodi video vahendusel saab ka. Lisaks saab zoomipeol teha endale pelmeene nii, et keegi teine neid nahka ei pane. Tegelikult on muidugi toidu jagamine selline oluline osa sotsiaalsusest, millest ma väga puudust tundnud olen. Ühised õhtu-, lõuna- ja hommikusöögid pakuvad palju rõõmu.

Väiksema seltskonnaga olengud on enamasti rohkem päris istumiste moodi, kui suurema kambaga. Aga neilgi ei saa keegi teise pelmeeni kätte.

Telegramm kaks saatejuht Liisalt: Desovahendid

(Lauldes: ei saa me läääääbi desota). 

 

Muidugi, joogisaade ei tähenda ainult alkoholi, aga samas on see üks alkoholi serveerimisviis, mida pole meist keegi ilmselt mitte kunagi varem nii sageli kohanud. Lisaks toimub baaridele omane suhtlus võhivõõrastega nüüd desovahendi pumba järjekorras 2+2 reegleid järgides.

Kuidas teil on? Tunnen, et must saab vaikselt connoisseur. Olen nüüdseks juba mitu nädalat kodukontorist väljas ning mu väikesed käekesed kohtuvad nädalas kindlasti kümnete erinevate desovahenditega. Millised aroomid, kui varieeruv viskoossus. Elamusi igasse päeva.

Üks päris omapärane toode on superministeeriumis, seal, kus keskpäevased kriisibriifid toimuvad, pakutav Eestis toodetud (Baltoil) Thuja desinfitseerimisgeel, mis konsistentsilt geeli ei meenuta ja aroomi poolest viib su kohe kuhugi Lõuna-Eestisse, tuled saunast ja peremees teatab, et naaber siin ajab kärakat kah. Korralik puskariaroom, aga mitte otseselt halva puskari, lihtsalt kell 12 võibolla veel ei ihalda sellist napsi. Ma ei suuda tegelikult otsustada, kas Thuja on just sobiv lisand kriisipressikate kõrvale või peaks sinna mingeid muid aroome soovitama.Thuja on sealjuures elupuu.
Nädalavahetusel sain kätele hõõruda aga Go Clean OÜ desovahendit, mille peale mu poodlemiskaaslane (väga paha, käige üksi poes!) teatas kohe, et see lõhnab täpselt nagu reis Gruusiasse. Silme ette tulid mägiteed ja kuskil suure kivi kõrval minivaatamisväärsuse lähedal lahtiselt müüdav chacha. Ostad vähemalt pool liitrit, enamasti plastpudelisse ja hakkad kohe oma sõiduvahendi tagaistmel degusteerima. Tee on käänuline, chacha leige.

Last but not least! Balti Jaama Selveris sai nädalavahetusel käsi hõõruda tootega, mis lõhnas selgelt nagu Vana Tallinn. Pudel oli muidu vana hea Chemi-Pharmi sinise sildiga valge pumbalähker, aga sisu tekitas küsimuse, kas käimas on Vana Tallinna viina tulusam turundamine. Viskoossust oli vähevõitu, aga aroom vägagi tummine. Aju ei osanud seda kohe ära tabadagi sealjuures, sest nagu VT viina puhul, on ka see vedelik ju läbipaistev ja mittekleepuv. Olin kindel, et aroomis on rummi, tsitrust, vanilli… Muudkui patsutasin käsi ja tõmbasin ninaga ning ühel hetkel koitis - VT mis VT.
Kuigi iseenesest hindan kõrgelt geelijat ja niisutavat muljet jätvaid desovahendit, tuleb öelda, et see Vana Tallinn on siiani lemmik.
Eraldi küsimus on, miks pole desovahenditel korralikku koostisosade loetelu. Tööl on mul näiteks laual selline, kus kirjas vaid alkoholiprotsent ja see on tal kaunis. Aga need sisaldavad üldiselt ohtralt sellist kraami, mida tarbida ei tasu. Kas see on selline toode, kus pole kohustust koostisosi loetleda? Või on asi selles, et paljud tootjad sukeldusid uisapäisa desovahendite maailma ja neil puuduvad korralikud etiketid? Palun vastuseid!

Kas teie olete viimastel kuudel alkoholi tarvitanud rohkem läbi naha või rohkem suukaudselt? Olen täiesti kindelt, et minust on saanud nahkpummeldaja (vt ka nahktoituja)

Milline on teie lemmik desovahend?

Kokkuvõtteks: Aroom on ikkagi peamiselt nostalgia. Isegi desovahend tõestab seda.