Veinimeistrid koduveinikonkursist: hindest tähtsam on asjatundja nõu!
Veini võib teha kõigest
2019. aastal konkursi võitnud Airi Elb avastas enda jaoks hobipruulimise seitse aastat tagasi. „Oli selline sügis, kus sai tohutul hulgal õunamahla tehtud. Siis tuli mõte proovida kätt ka siidriga,” meenutab Airi. Internetis surfates leidis ta info Eesti Koduveini Klubi ja iga-aastase konkursi kohta ning just sinna hakkaja naine oma esimesed siidrid saatiski. Ja kui saabus uus sügis, oli Airil juba ka mõned veinid käima pandud. Järgnesid õpipoisi-aastad, mil sai lugeda, katsetada ja õppida. „Alguses ajasin retseptidest näpuga järge, materjali sain nii internetist kui ka raamatukogust kirjandust laenutades. Ja väga suur tugi ning inspiratsiooniallikas on meie koduveiniklubi. Ma soovitan väga klubiga liituda, seal saab oma veine tihedamini teistega võrrelda kui kord aastas.” Kui paljud koduveinitegijad käivad konkursil igal kevadel, siis Airil jäi pikem vahe sisse. „Pärast esimest korda ei osalenudki enne kui eelmisel aastal,” tunnistab ta. Igal juhul oli tegemist väärika comeback´iga, sest Airi Elbi mustasõstra-õunavein tunnistati kogu võistluse parimaks.
Võidu eest oli ette nähtud väärikas auhind - veinitundja baaskursus Eesti Sommeljeede Erakoolilt. Võitja tunnistab, et ehkki õpingud on veel pooleli, on tekkinud juba mõnigi uus idee, mida järgmiste veinide juures teoks teha. Kogemuste lisandumisel on Airi altim katsetama. „Veini võib teha kõigest. Tõsi – arbuusi on veinimeistrid välja praakinud, sest sel puudub maitse. Minu enda erilisem katsetus on rukki- õuna vein ja tagetese ehk peiulillevein, ühele veinile olen lisanud ka mahooniat.
Veinitegu kui kohalike loodusandide väärindamine
Urmas Rahuvarm jõudis kodus veinitegemiseni juhuslikult. Aastate lisandudes hakkas elujõudu vähenema ja mees seadis sammud apteeki, kust soetas tooniku DoppelHerz. Rüübe oli nii tõhus, et Urmas hakkas koostisaineid uurima ning jõudis tõdemuseni – välismaine apteegikraam osutus tegelikult oma olemuselt ürdiveiniks. „Siis hakkasin mõtlema, kas sama hea toime võiks olla ka veinil, kui seda valmistada kodumaistest kvaliteetsetest viljadest,” meenutab mees oma pruulijatee algust. Esimesed katsetused tegi ta 2014. aastal õuntega. Aasta hiljem tegi juba kirsiveini, mille poja õhutusel ka konkursile esitas. „Hinded jäid tookord keskmiste kanti, aga palju olulisem oli lugeda asjatundjate kommentaare ning nendest õppida,” meenutab mees. Edaspidistel aastatel jõudsid Urmas Rahuvarmi joogid juba finaali ja žürii pidas tema kirsiveini 2017. aastal teise, 2018. aastal kolmanda ja 2019. aastal taas teise koha vääriliseks.
Mis ei tähendaks, nagu poleks Urmasel vahel mõni vein ka untsu läinud. Üks lugu on tal rääkida kohe sellestsamast oma kõige esimesest veiniteost. „Mingi suveõunapuu andis head saaki. Tegin mahla ja panin käärima. Suhkrut ei lisanudki, minu arvates olid õunad magusad niigi. Ka vein polnud paha, kerge lahe joogike. Ühe kolmeliitrise purgi jätsin hoiule, et ehk läheb veelgi paremaks. Ei läinud — kevadel maitstes osutus kõlbmatuks ja tuli ära kallata,” jagab mees oma möödapanekut. Ta teab tagantjärele küll, mis valesti läks – suhkrulisandita kääritamisel ei tekkinud piisavalt alkoholi, et vein jääks stabiilne.
Teise õppetunni sai hobipruul Urmas kui võttis puhta kullana soovitust teha veini nii vähese veega kui võimalik, et oleks eriti marjane. Selgus, et mustsõstardega see päris nii ei ole. „Tulemus sai võimatult vänge, veega pooleks kõlbas juua. Saatsin ta siiski konkursile, et näis, mis asjatundjad ütlevad. Sai omas klassis viimase koha. Igati teenitult,” naerab ta, kuid lisab, et sellest laarist järelejäänud vein osutus kuuma veega lahjendatult suurepäraseks vitamiinipommiks, mis sobis sisse võtta haiguse ligi hiilides või tõvest taastudes. Urmas on seda meelt, et veinitegemise motiiv ei ole valmistada omal käel jooki, mis kuritarvitamisel joovastab. „Teen veini, et sel viisil väärindada kohalikke loodusande, omada aasta ringi vitamiinirikast toiduainet ja rõõmustada neid, kelle hea seltskonna teeb maitsev jook veelgi paremaks.”
Urmas Rahuvarm julgustab koduveinitegijaid omapruulitud rüüpeid konkursile esitama. „Öeldakse, et eksam on üks õppetöö vorme. Spetsialistidest koosneva žürii pimetest on tõsine eksam veinile ja selle valmistajale. Nende antud hinnanguid tasub tähelepanelikult lugeda ja järgmiste veinide tegemisel arvesse võtta. Minu meelest on see peamine põhjus konkursil osalemiseks,” toonitab ta.
Konkursil osalemine aitab arendada veinitegemise oskusi
Tallinlanna Aave Priimets puutus veinitegemisega kokku juba lapsena, siis oli perekonna veinimeistriks vanaisa. Ise sai naine käe valgeks 6 aastat tagasi. „Esialgu tegin likööri, kuna see tundus lihtsam. Siis hakkas mu õde veini valmistama ja ma olin kõrval abiks. Järgmisel aastal tegin juba ise.”
Et maakodu aias kasvab väga palju marju ja õunu, siis on veiniajamiseks hea põhjus. Heaks motivaatoriks on Aavele ka Koduveiniklubi, kus saab teiste hobipruulide veine maitsta ja omadega võrrelda ning lisaks häid ideid ja nõuandeid. Millised on põnevaimad maitseelamused? Järgnev loetelu annab tunnistust, et veini võib ajada pea kõigest, mis emake Maa kasvatab. Nii on Aave Priimets proovinud nurmenuku, roosi, sireli ja pojengiveini ning mekkinud kuusevõrsest, nõgesest, piparmündist pruulitud rüübet. Ta teab, kuidas maitseb vein, milles on kõrvits, peet või tomatid. „Ise olen proovinud teha õitest angervaksast, leedriõitest ja pojengist. Tulemus on huvitav maitsta, aga palju juua eriti ei soovi,” tunnistab naine. Sama lugu on köögiviljaveinidega, kuid rukkivein tuli päris põnev ja teraviljast veinitegemisega kavatseb ta ka jätkata. Mulluse edu tõi talle aga kodune mustasõstra-arooniavein.
Nagu eelkõnelejad, on ka Aave seda meelt, et kui juba koduvein keldris on, tasub sealt näidis saata konkursile. „Võite saada žüriilt tulevikuks mõne hea nõuande,” kinnitab ta. „Soovitaksin tulla ka koduveinifestivalile maitsma konkursi finaali jõudnud veine ning üldse võimalusel proovida erinevaid käsitööveine, olgu siis üritustel või Eesti Veiniteel. Maitske veine ja ajage juttu veinimeistritega. See aitab kindlasti arendada oma veinitegemise oskusi.”
Eesti Väikepruulijate Liidu ja Veinivilla koduveini- ja siidrikonkurss toimub kümnendat korda. Igat konkursile esitatavat veini või siidrit peab olema kaks pudelit, mis peaksid olema pakitud pappkasti. Ühes kastis võib olla mitu erinevat konkursil osalevat sama valmistaja veini või siidrit. Konkursil osaleva pudeli minimaalne suurus on 0,5 liitrit. Soovitatakse kasutada traditsioonilist veini- või šampusepudelit mahuga 0,75 liitrit.
Iga erineva veini või siidri kohta peab kastis leiduma eraldi ümbrik, mis sisaldab täpsemat informatsiooni joogi ja selle valmistaja kohta. Ümbrikul peab olema sama nimi, mis pudelil. Veinid peavad kohale jõudma hiljemalt 31. mail. Võitjad kuulutatakse välja juulikuus.
Vaata fotosid 2019. aastal finaali pääsenud töödest SIIN
