NAABRITE TUGI | Maal elades on kohalik toit laual ja üleaedsetelt saab head-paremat kaasa

Režissöör Moonika Siimets kolis perega kriisiajaks maale: kohalik toit on laual, naabrid toetavad ja toidupoodi on asja vähe. Tublid talupidajad on kullaprooviga põlisväärtus, kes peaksid olema riikliku kaitse all nagu regilaul ja ürgmetsad. Headel aegadel kontinentide vahel lennukiga kihutades, IT-kultuuri arendades ja majandust kasvatades kippus meelest minema nende olulisus.

“Vaadake, lapsed, et te kindaid käest ei võta ega puutu mitte kui midagi,” manitsen, kui ostukeskuse peldikute kui potentsiaalse miinivälja poole sammume ning nina salli peites vastutulevate inimestega üksteist kahtlustavalt seirame.

Naabrinaisega järgmisel päeval me ei kallista nagu tavaliselt üle pika aja kohtudes. Saan talt aga 40 säravkollase rebuga kanamuna. Teisest talust kuulen telefoni vahendusel, et majja on siginenud lüpsikitsed ning võin endale võtta kana või paar, kui peaksin jääma kauemaks. Läheduses hakkab põrisema traktor, mis justkui kuulutaks: “Kevad on täies väes. Nüüd tulen mina, künnan põllud, külvan mühinal kasvama rukki, tatra ja nisu.”