Musta toidu festivali looja Regina Boros räägib kokkamiskirest ja sellest, kuidas musta värvi toit vallutab maailma
Sellel laupäeval, 17. septembril, toimub Põhjala tehases teist korda Black Food Festival Tallinn, kust ei puudu selgi korral festivalilooja Regina Boros. Loe temaga möödunud korral tehtud intervjuud!
*Lugu on pärit Oma Maitse arhiivist (2019)
Kui juttu tehakse isuäratavast toidust, siis joonistub silme ette värviline värskusest pakatav taldrikutäis. Musta värvi toidu peale lihtsalt ei tuleks. See seostub üksnes söestumise või tuhakoorikuga. Kuid Budapestis tegutseb toidublogija ja Black Food Festivali looja, kes on muutmas maailma. Ungarlanna Regina Boros kokkab Gordon Ramsay järgi ja peab end pirtsakaks sööjaks.
Oled õppinud infotehnoloogiat ja sotsioloogiat ning lõpetanud ülikooli raamatukogunduse alal. Sul on kogemust suhtekorralduses ja loovagentuuri vilkas elus. Kuidas mahtus selle sisse ära veel ka toit?
2006. aastal kolisin ma Hispaaniasse ja elasin Barcelona külje all peaaegu kolm aastat. Ungari gastronoomiline tase polnud sel ajal teab mis, nii et heast toidust arusaamine sai alguse hoopis seal. Barcelonas käisin ma esimest korda elus Michelini tähega restoranis ja õppisin tundma tooraineid. Koju tagasi tulles oli nn gastronoomiline revolutsioon juba alanud. Budapestis muutusid paljud kohvikud ja restoranid, kasutati uusi söögivalmistamise meetodeid ja edasi arenes ka teenindus. Korraga oli see teema muutunud väga tähtsaks. Sel ajal alustasin oma blogi, kus kirjutasin üsna kriitilisi restoraniarvustusi, üldse uutest trendidest ja natuke ka retsepte. Põhjustasin oma arvamusega ka mõned skandaalid, aga arvan siiani, et keegi peab välja ütlema selle, mida asjast arvatakse. Meeldib see siis või ei, aga kui kriitika vastab tõele, siis on selles peidus kasu ja arenemine.
Ma armastan süüa. Ausalt öeldes pean ma end üldse toidu suhtes tundlikuks. Värv, maitse, värskus ja loovus – kõik on oluline. Halb toit võib päeva rikkuda!
Oled öelnud, et armastad sõltumatust, vabadust. Mida see sinu jaoks tähendab?
Olen kiire otsustaja. Juba sellepärast on sõltumatus vajalik. Usun, et ainult sellepärast olen suutnud algusest lõpuni teostada viit suurprojekti. Teised peavad seda hullumeelsuseks, kui ma ühel hetkel lihtsalt annan teada, et ma sõidan nüüd korraks ära. Keeniasse. Homme ... Sellised asjad käivad koos minuga.
Vastutasuks tean juba ette, et mida raskem on ettevõtmine, seda rohkem ma põlema lähen. Muidugi hoolitsen selle eest, et minu ümber oleksid inimesed, kes suudavad end fookustada, pidada sõna ja mõistavad, mida on vaja teha eesmärgi saavutamiseks. Ma naudin nutikate ja lõbusate inimeste seltskonda. Naer ja hullud tembud kuuluvad minu elu baasvajaduste hulka.
Seitse aastat tagasi korraldasin ma hoopis teist suurt toidufestivali – makroonipäeva. See sai tohutult menukaks. Inimesed olid lihtsalt hullud selle maiuse järele. Üritusel oli sama kontseptsioon – osta sai seal ainult makroone. Paar aastat tagasi aga silmasin sotsmeedias ühe restorani ülesriputatud pilti mustast toidust ja see aina kogus laike. See andiski tõuke uuele ideele. Mäletan hästi, et hakkasime sõbraga autos sel teemal kohe nalja viskama ja algatuseks tegin mustale toidule Facebooki lehe. Mida ma aga üldse ei oodanud, et must toit tekitab kirgi paljudes ja seda kõike saadab sama suur edu kui makroonipäeva.
Unistada oskavad kõik. Vaid osad suudavad unistused ka ellu viia. Enamik inimesi vajab selleks heatahtlikku tõuget.
Kohtusin oma kunagise juhiga mõni aeg tagasi ühel muusikafestivalil. Tuli jutuks, millised on mu edasised plaanid. Tema nentis mind kuulates, et “kulla sõber, sa pead oma eluga ikka midagi normaalset ette võtma”. Aga mina rääkisin talle oma musta toidu festivali ideest, mis pole just eriti normaalne asi. Kaks nädalat hiljem helistas ta mulle tagasi teatega: “Teeme idee teoks. Ma saan sind aidata!”
Kuidas on professionaalsed kokad ürituse vastu võtnud?
Positiivsed kommentaarid on üle ujutatud superlatiividega stiilis “Sa oled geenius!”, “See on fantastiline!”, “Uskumatu!”, “Ma armastan seda!”, “Sa oled suureks inspiratsiooniks!”, “Tahan ka sellest osa saada!”. Festivali fännid ongi linnast linna neid külastanud.
Negatiivsed arvamused kostavad umbes nii: “Miks peab nii hea asi nagu toit olema must?“, “Ma ei mõista seda asja ikka üldse”, “Täiesti hull ja mõttetu värk.”
Kuid pärast väikest seletust mõistavad ideed hästi ja hakkavad naeratama ...
Oled suur töörügaja, kuhu jääb lust ja lillepidu?
Meie tiimi ajab alati naerma see, kui meenutame hullupöörast algust. New Yorgis veetsime terve kuu, tundsime end seal täielike outsider’itena. Meil oli muidugi kohalikke sõpru, aga meie asja vastu tundis huvi ainult üks küünlatootja! Ei mingit toitu ega midagi. Viimaks sündis sest tohuvabohust väga hea üritus – koos toidu ja muuga.
Tel Avivis leidsime me linna peal uidates ühest poest musta jänese maski, mis meie arust sobis ülihästi messil müümiseks. Ostsime kolm tükki ära ja kandsime neid tänaval. Kuna meie test osutus väga edukaks, läksime poodi tagasi, et suurem kogus neid sealt kaasa võtta. Alles siis, kui me sinna tagasi läksime, saime aru, et tegemist oli seksitarvikute poega. Aga me ostsime need maskid ikkagi ära.
Mida sa kodus süüa teha armastad?
Ma armastan head toitu. Alustasin Gordon Ramsay retseptidega, kui see polnud veel nii mainstream, umbes 12 aastat tagasi. Olen lugenud Heston Blumenthali (“In Search of Total Perfection”), aga minu suurim eeskuju on Anthony Bourdain. Mitte üksnes toit, aga tema elustiil ja elu ise. Olin šokis, kui ta suri. Tema “Kitchen Confidential” on minu vaieldamatu lemmikraamat, armastan väga ka Ramsay “Humble Pied”.
Ma armastan kõike tumedat. Ma pole gooti stiili fänn, aga mulle need inimesed meeldivad – tundlikud, ilusad ja sisemiselt rikkad. Ma armastan musti riideid ning musta disaini. Mustast toidust kõige maitsvam pala, mida olen söönud, on aga rukkileib (brändinimega Black Rooster Food). Sain seda New Yorgis. See oli imehea. Helsingis sain musta oa kastmes nuudleid (Coconut Street Catering) – see oli tase!
Mis on sinu järgmised sihid? Neid ei ole ilmselgelt üks ...
Tahan teha putukatoidufestivali ja ebatavaliste toitude festivali, asutada mustade asjade poe, kus on moodi, disaini ja toitu – kõik must. Ma juba töötan musta toidu raamatu kallal. Black Food Festivaliga lähen järgmiseks edasi hoopis teistsuguses kultuurikontekstis – Keenias.
